|
Joig kõlas täna lõuna ajal Helsingi südalinna peatänaval, kus saami lapsed koos emadega saamikeelseid lastesaateid teleka ekraanile nõudmas käisid. Kokku umbes 40 meeleavaldajat sammus kahe politseiauto saatel parlamendihoone poole. Saami kirjudes värvides siltidele oli kahes keeles kleebitud: "Kui juba Muumi saami keelt räägib, kuidas siis minagi ei räägiks?"
Rahvusriides emad ja mudilased tegid lühikese teekonna peal kaks peatust: ühe traditsionaalses meeleavaldamise kohas kolme sepa kuju juures legendaarse Vana Üliõpilasmaja ees, teise pronksist Mannerheimi hobuse kabide all moodsa kunsti muuseumi Kiasma ukse ees. Mõlemas kohas hüüti loosungeid: "Onko YLE näin heikko? Ei näy saameks Muumi-Peikko!" Ja veel: "Saamenkieliset lastenohjelmat televisioon!" Ja seepeale muidugi joigati.
Kahjuks hukus selle pisikese rongkäigu sõnum paljuski südalinna üldise kiire elukorralduse ja sellega seonduva tänavaliikluse müra alla. Linnarahvas küll hetkeks peatus ja vaatas pealt, ent enamatele jäi vist arusaamatuks, mispärast need lapsed Soome teisest otsast Helsingisse tulnud. Mulle aga mitte, sest mina olin oma kodutöö ära teinud.
Taustainfo kätte saanud (suur tänu selle eest Aune Veersalule Utsjõele!), läbi lugenud ja mõned täiendavad faktid juurde õngitsenud, kirjutasin öösel selle loo, mis täna Rohelises Väravas ilmus. Kohale läksin sündmuste edasisele kajastamisele värvi juurde saama, ehkki faktide ja argumentide poole pealt oleksin võinud ka minemata jätta. Mul on siiski hea meel, et läksin.
Esiteks olid need lapsed koos oma emadega armsad. Nägudel paistsid külmale viimale vaatamata nii laiad ja muigavad naeratused, et säärast küll naljalt linnalapse näol ei tuvasta. Nad olid ikka siia asja pärast tulnud, ja päris tõsise asja veel. Norras ja Rootsis saavad sugulased Muumit telekast emakeeles vaadata, siin aga pole üldse lastesaateid saami keeles. Ja kuidas need lapsed oma keelt säilitada saavad, kui sellele mitte kuskil rakendust ei leia. Kaob keel, kaob kultuur, kaob isade, vanaisade ja vaarisade eluviis. Ei saagi enam elada vabalt vaarisa moodi.
Aga muigasid nad sellegi poolest, et asi tõsine. Muigasid ja joigasid. Ja vahepeal kordasid oma kaht loosungit. Seda nad tegid ka parlamendihoone treppidel, kus oma lõunasöögi järele mööda hulkuvad rahvaasemikud nende peale mõne mõõdukalt uudishimuliku pilgu viskasid. Ei tea kas kellelegi selline mõte pähe kargas, et siin võiks ühe joigava revolutsiooni seemen orastama hakkata.
Teinegi põhjus on, miks mul hea meel, et kohale läksin. Nimelt eile õhtul vahendasin selle uudise Rootsist. Sealne valitsus saatis reedel kooskõlastusringile eelnõu, mis lisab saamikogu volitusi oluliselt.
Mul oli juhus selle uudise kohta arvamust Soome saamikogu presidendi Pekka Aikio käest küsida. Ja tuli välja, et tema kuulis sellest esmakordselt minu käest. Selline olukord on ajakirjaniku jaoks täistabamus. Sa saad kelleltki kindlasti esimese kommentaari ja saad seda esimesena kajastada. Mida ma muidugi teginki, uudis on siin.
Et mul unikaalintervjuu käes, läksin muidugi oma tööd tegema. Lapsed aga läksid presidendi abikaasa Pentti Arajärvi juurde. Ürituse korraldaja Liisa Holmbergi sõnul kuulas riigi esimene abikaasa laste mure ära, oli isegi asjaga kursis. Ent rõhutas, et temal paraku võimu ei ole, tahtmist aga küll.
Homme on saami lastel mitu koosolekut kalendris. Parlamendimaja saavad nad juba seespoolt näha. Ja maja sees rahva esindajaid, kellele ulatavad oma pöördumise. Selle tõlkis muide eesti keelte Aune Veersalu, aitäh! Tegemist on avaldusega riigivõimule kui näota ja ametiseisundita tegelasele, kes laste jaoks kummalisel kombel neid puudutavaid otsuseid langetab. Nagu näiteks selle kohta, millises keeles Muumi ekraanil esineb.
Parlamendimajast käib laste tee raadio- ja telemajja. Seal ootavad ees Soome avalik-õigusliku ringhäälingu YLE juhid. Nendele on lastel kindlasti midagi edasi öelda. Ja üht teist nendelt ka küsida. Seal olen ka mina homme, juba selleks, et joigu jälle kuulda, aga kindlasti ka kuulamaks, mida teleonudel oma kaugsetele külalistele öelda.
Lõpetuseks võtab lähetuse vastu valitsuse lastevolinik Marja-Kaisa Aula, ise Lapimaalt pärit endine poliitik. Temal on lausa ametikohustuseks laste ettepanekud riigivõimule edastada. Sedasi saavad nende nõudmised juba ametlikult vormistatud. Ja see, mis ametlikult vormistatud, läheb Kõikvõimsa Riigivõimu masinavärgi sees ringi käima.
Aga kas Muumi kunagi Soome televisioonis saami keelt rääkima õpib, on iseasi. Norras ja Rootsis ta juba oskab. Teda ja teisigi saami lastesaateid vaatavad suure huviga norra ja rootsi lapsed, sest nendele pakub põlisrahva laste elu huvi.
Miks ei tohiks soome lapsedki saami laste elu kohta huvi tunda? Kas nende jaoks poleks põnev joigu kuulda ja põhjapõdru näha? Äkki oleks riigivõim nii kena et vastaks? Täiend 13.12.2005: Et keegi valesti aru eii saaks, eelpool viidatud laste pöördumine kajastab laste arvamust sellisel kujul nagu nema seda avaldaksid. Lastevanemad on täna avalikustanud veidi formaalsema pöördumise, mille keelepruug tsipa rohkem tavakantseliidile sarnaneb. Kajastan seda hiljem Rohelises Väravas.
Lisas larko 12.12.05; 20:57:31 -
|
