|
Taani ajalehes Jyllands-Posten juba ammu avaldatud karikatuurid löövad laineid mitmes voorus üle maailma. Huvitav, et ma seda lehte enam vähem regulaarselt loen, aga pole neid pilte näinud. Enamasti jälgin ju taani lehtedest Rohelise Värava jaoks keskkonnateemalisi uudiseid, seega ei sattunud need Mohammedi pildid kohe värskelt silma. Ja saades aru, milline kalabaliik nende avaldamisele järgnes, ei olnud erilist tahtmist neid nähagi. Ilmselt ei olnud ju kõige vaimukama huumoriga tegemist, ehkki ma pole selles kindel.
Punane Hanrahan kujundab seisukohta ajakirjandusvabaduse poolt. See on ka minu väga põhimõtteline lähenemisviis. Ajakirjanduse- ja sõnavabadus on väärtused omaette, mille piiramist naljalt ei lubaks. Samas aga asub ajakirjaniku õlgadel suur vastutus, kuidas seda vabadust pruukida.
Põhjamaade salliv kultuur lubab ilmselt ka sensitiivsetel teemadel, nagu näiteks usk, sõna vabamini võtta kui näiteks Lähis-Ida oma. Seal ju erilisest sõnavabadusest juttu ei olegi. Ega ju islamiusk kui selline ole sellest rüvetunud, et J-P:s need pildid ilmusid. See oleks islamiusu nõrkus, kui nii oleks asi. Nagu ei rüvetunud kristlastegi jumal, kui Hannu Salama teda 1960-nendatel väidetavalt solvas.
Huvitaval kombel kirjutab Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni peasekretär Aidan White IFJ blogis (kahjuks pole üksik postitus viidatav) nagu ta poleks päris kindel, kas taani või araabide ja musulmaanide poolt häälestuda. IFJ muidugi esindab kogu maailma ajakirjanikke ja peabki mingil määral keel keset suud talitama. Aga ajakirjandusvabaduse arvaks ikka olevat ka IFJ jaoks kõige tähtsaim väärtus.
Vabadusele kaasneb alati vastutus. Ehkki mõni asi on lubatud, pole just iga kord kõige targem seda teha. Samas ei näe, et islamiusk nende piltide eest kätte makstes põrmugi tugevamaks saaks. Ehkki sensitiivne teema, tundub mulle, et mingil määral on seda tegelikest mõõtudest üles puhutud.
Lisas larko 6.2.06; 13:49:20 -
|
