|
Nagu eelmise nädala lõpul kirjutasin, ei ole ma sedapuhku olümpiasaateid vaadates endale tagumikku tugitoolikuju soetanud. Asi pole aga üksnes selles, et pole aega olümpiasündmusi põhjalikult jälgida. Suurim osa nendest mulle enam erilist huvi ei pakugi. Tahtmata sugugi Kristiina ja Andruse suuri saavutusi alla hinnata pean nentima, et mul kadus seoses Lahti MMi suure dopingupettusega igasugune huvi murdmaasuusatamise vastu. Kui juba kord sellise sigadusega hakkama saadakse, ei jaksa enam ausategi sportlaste saavutuste kohta huvi tunda. Ise pole ma suusa peale oma jalga viimase veerandsajandi jooksul paigutanud. Mäesuusatamise vastu pole ma kunagi erilist vaimustust tundnud, kelgutamisega lood sarnased. Uisutamine on mulle arusaamatu tegevus. Hästi on meeles, kuidas ise lapsepõlves püüdsin tulutult uiskudega püsti jääda. Aga jää peal toimuvad mängud pakuvad mulle huvi küll. Ehkki ise uisutada ei oska, on jäähokki ikka lõbus ja meelt lahutav vaadata. Jääkeegel aga pakub sellegi poolest suurt huvi, et mu petankiklubis on jutuks olnud selle ala võtmine klubi kõrvalalaks. Kõige halvemal juhul pean veel ise kunagi vanaduspõlves olümpiasportlase elu proovima. Hoki ja keegli alamgruppide mängude jaoks mul aega ei piisanud. Mõttetu olekski olnud tundide kaupa telepurgi ees vahtida, kuidas edasi saavad täpselt samad koondised nagu ennegi. Alustasingi jäämängude jälgimist alles siis, kui asi põnevaks läks. Hoki puhul tähendas see veerand-, keegli puhul poolfinaale. Eilne vabariigi aastapäev osutus mõlemal alal väga otsustavaks. Nii läkski päev otsa ilma et oleksin isegi tulnud selle peale, et siia oma head soovid postitada. Keegli hõbemedal on Soome jaoks suur saavutus. Tuleb tunnistada, et Kanada oli veidi rohkem kui karva jagu parem. Vene punamasin ei suutnud Soome hokikoondise koosmängule rinda pista. Vene hoki tugevaim aga samas ka kõige nõrgem külg seisneb selles, et need vennad on äärmiselt andekad mängijad. Aga nad on seda igaüks omaette, meeskonnamäng jätab nii mõndagi soovida. Täna kohtuvad pronksifinaalis Venemaa ja Tsehhi. See on juba legendaarne sündmus 1960nendate lõpult ja 1970nendate algusest, ehkki siis võitlesid N-liidu ja Tsehhoslovakkia koondised MM-turniiri võidu eest. Ajaloolises kontekstis maksid tsehhid ja slovakid venelastele 1968. aasta okupatsiooni eest kätte. Pühapäeval on finaalis vastamisi ühtlasi legendaarne võitluspaar, Soome ja Rootsi. Nendel mängudel on juba aastakümneid rohkem väärtust kui lihtsalt suurepärane jäähoki. Mitu korda aastate jooksul on Rootsi pealtnäha lootusetust seisust Soomest mööda sõitnud. Mõnel üksikul juhul on asi erandi korras Soome kasuks lõpenud, nendest seni magusaim MM-finaal Stockholmi Globenis aastal 1995. Ehk oleks aeg jälle ajaloopäevikku uus sissekanne teha? Minu jaoks käivitusid siis olümpiamängud alles kolmapäeval. Aega jäi ka teiste tegevuste tarvis, ja midagi olulist ma sellega ei kaotanud, et päris algusest igal ajal Torino poole ei piilunud. Nelja aasta pärast on sündmuskohaks Kanada. Millegipärast mulle tundub, et seal on hokifinaalis sootuks teise mandri koondised. Aga elame enne käesolevagi taliolümpiapeo lõpuni.
Lisas larko 25.2.06; 10:55:27 -
|
