|
Soome parlamendil on kombeks võtta vastu seaduseid, mida ilmselt pole mõeldudki ellu viimiseks. Vähemalt on nende rakendamine praktilises elus soiku jäänud. Päris sageli võib säärase seaduse ära tunda juba parlamendimenetluse käigus enne kui seadust on isegi vastu võetud ja välja kuulutatud.
Mõne aasta eest jõustus näiteks seadus, mille järgi on kohustuslik igasse korterisse suitsuandur paigutada. Seaduse järgi peab seda tegema korteriomanik või üürnik. Mul pole meeles ja järele uurida ei viitsi, kas seaduse rikkumise eest on trahv ette nähtud või mitte. Igatahes seaduse järelevalve teostamiseks pole mingisugust sätet olemas. Seega on terve seaduse iseloom soovituslik.
Mina poleks kindlasti oma korterisse suitsuandurit ise paigutanud, aga seda tegi omal algatusel korteriomanik, milleks on linna omandis kinnisvarahaldaja. Esimesel päeval peale anduri paigutamist suitsetasin selle vahetus läheduses. Andur käivitas häirehääle, mis kindlasti kilomeetri kaugusele kostis.
Teisel päeval küpsetasin köögis pannkooke. Juhtus sama asi. Nii ma otsustasingi seadust rikkuda lülitades suitsuanduri välja. Unustasin kogu asja paariks aastaks ära.
Meie majas toimus 2003. aastal kapitaalremont, mispuhul pidin neljaks kuuks asenduskorterisse kolima. Esimesel päeval käivitus häiresignaal kui ma dušši all viibisin. Esialgu ei tundnud andurit äragi, sest olin selle olemasolu täiesti unustanud. Leidsin hääle allika seebiga silmis ja mul õnnestus kuidagi põrgumasin vaikseks saada. Järeldasin, et häire pidi põhjustama vannitoa avatud uksest lakke voolav soe veeaur, sest midagi muud suitsutaolist korteris tol hetkel ei olnud.
Need neli kuud elasin muidugi välja lülitatud suitsuanduriga. Oma päriskorterisse tagasi kolides lülitasin asenduspinna anduri tagasi sisse, aga pähe ei tulnud, et vahepeal olid remondimehed minu juures anduri samuti sisse lülitanud. Järjekordne häiresignaal tekis teisel päeval kui ma köögis sealiha pannis küpsetasin. Läksin jälle oma kuritegelikule eluviisile üle ja lülitasin anduri välja.
Suitsuanduriseaduse näol on tegemist Soomes väga tavalise deklaratiivse seadusandlusega. Mõnel huvigrupil õnnestub kriitiline mass parlamendisaadikuid asjas veenda. Nood meisterdavad seaduse, sest lihtsalt arvavad, et asi, antud juhul suitsuandur, on hea. Seaduse rakendamisele tähelepanu ei pöörata.
Praegu on parlamendi menetluses seksiteenuse ostu ära keelav eelnõu. Tänane Hesari kirjutab, et koalitsioonisaadikud on eelnõu menetluse käigus kompromissini jõudnud. Selle kohaselt kehtib ostukeelt ainult juhtudel, millega seondub kupeldamine või inimkaubandus.
Mul pole küll kavas seksiteenuseid osta, kuid tahaks siiski, et lugupeetud koalitsioonisaadikud mulle puust ja punaseks seletaksid, kuidas saab seksiteenuse ostja seda kindlaks teha, kas tehinguga inimkaubandus või kupeldamine seondub. Kuidas saab politsei tema süüd tõendada? Selleks oleks ju vaja tõestada, et klient oli inimkaubandusest või kupeldamisest teadlik.
Inimkaubandus ja kupeldamine on vastikud asjad. Neid vastu võidelda on õilne eesmärk. Deklaratiivse seadusega seda paraku teha ei saa.
Lisas larko 8.6.06; 20:33:42 -
|
