|
Mitmes Lääne-Euroopa riigis rahastatakse avalik-õiguslikku ringhäälingut kas täiesti või osaliselt litsentsimaksudest. Mitmes riigis eraldatakse riigieelarvest toetusi ainult välismaale suunatud saadete jaoks, aga põhiliselt kaetakse ringhäälingu kulutused televaatajatelt kogutavatest litsentsimaksudest. Tasu tingimused ja kord on erinevates riikides erinevad, aga põhiliselt tuleb litsents muretseda igaühel, kellel on televiisor olemas olenemata sellest, mida sealt vaadatakse või kas üldse vaadatakse.
Litsentsipõhine rahastamine kehtestati televisiooni algusaastatel 1950nendatel. Tollal selle õigustatuse üle eriti ei vaieldud, kuna enamuses riikidest polnudki telemaastikul muid tegutsejaid peale avalik-õigusliku organisatsiooni. Teisi elektroonilisi sidevahendeid peale raadio ja televiisori ei olnud, mistõttu eriti ei kiputud litsentsimaksu kui sellise üle vaidlema. Seda arvati lihtsalt sundmaksuks, mis tuleb ära tasuda kui tahtmine telekat vaadata.
Esimesed vastuhääled hakasid 1970nendatel ja 1980nendatel kostma seoses reklaamiga rahastatavate erakanalite eetrisse ilmumisega. Videomak oli järgmine tehniline uuendus, mis avalik-õigusliku ringhäälingu osakaalu inimese vabaaja sisustamisel langetas. Toona veel traditsionaalsel ringhäälingul polnud siiski eriti suurt eneseõigustamise probleemi.
Uued meediad ja sidevahendid on toonud inimestele enneaimamatu vabaduse oma infoallikate iseseisval valimisel. Näiteks Soomes olid veel veidi üle 20 aastat tagasi peamiseks elektrooniliseks infoallikaks avalik-õigusliku YLE õhtused teleuudised, mis praktiliselt terve rahva igal õhtul teleka juurde koondasid. Need edastati igaks juhuks mõlemal kanalil üheaegselt, et kellelegi poleks pähe tulnud maailmapilti omapäi kujundada.
Praeguste tehniliste võimaluste ja üleilmastuva infoturu juures pole rahvuslike avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide tähtsus kodaniku jaoks ammugi enam sama, mis ta kunagi oli. Nii meelelahutust kui ka uudiseid saab üsna kergelt endale meelepärstest allikatest kätte. Avalik-õiguslik ringhääling seisab aga uue probleemi ees, sest ta tahab endiselt rahastamist ja seda mitte senisest väiksemas mahus.
Ringhääling peab ennast õigustama, ja ta ongi mitmel pool vasturünnakule läinud. Litsentsitasu nõudmist põhjendatakse mitmes riigis päris absurdsete argumentidega. Kiputakse rõhutama, et kodanik ei tasu telesaadete eest vaid selle eest, et tal on tehniline võimalus nende vastuvõtmiseks.
Kõige hullem on olukord seal, kus litsentsitasu nõutakse ka teiste sidevahendite omanikelt peale televiisori. Näiteks Suurbritannias tuleb 3G-mobla eest litsentsimaks tasuda, kuna sellega saab telesaateid vaadata. See kohustus on muide ka välisturistidel juhul kui nende peatumiskohas pole televiisorit, mille eest võõrustaja litsentsimaksu tasub.
Saksamaal on otsustatud järgmisest aastast kehtestada litsentsitasu Internetiga ühendatud arvutile. Põhjenduseks on ikka see sama: arvutiga saab läbi veebi avalik-õguslikke telesaateid vaadata. Kas kodanik seda ka teeb, on tasu küsijale teisejärguline argument; kodanikul on selleks tehniline võimalus, olgu järelikult nii kena ja maksku 17,83 € kuus. Mis siis et telekat kodus ei ole, piisab arvutistki.
Saksa veebikasutajatele säärane sundmeediamaks sugugi ei meeldi, blogijatele ammugi mitte. Kriitilisi sissekandeid on blogides avaldatud, samuti pöördumisi võimude poole. Veebiühenduse sundmaksustamise absurdsust peegeldab väga hästi Farlioni protestiaktsioon.
Farlion on sarnaselt TV-litsentsi reeglitele sõnastanud määruse, mille alusel ta teatab blogimismaksust. Seda peavad tema blogi külastamise eest tasuma avalik-õiguslikud asutused, kelle veebiühenduse läbi blogi külastatakse. Blogismismaksu suuruseks on muidugi see sama 17,83 € kuus. Kuna avalik-õiguslikel asutustel on tehnilised võimalused Farlioni blogi juurde tagasi pöörduda, kavatseb ta arve iga kuu välja saata pärast seda kui on IP-aadressi alusel esmakordselt avalik-õigusliku külastuse tuvastanud.
Taani ajalehes Berlingske Tidende ilmus hiljuti pisiuudis, mille alusel kavandab Taani Saksamaa eeskujul veebiühendust maksustama hakata. See ajendas mul kahtlustada, kas tegemist pole sarnase sundmaksu üle Euroopa veebikasutajatele kaela sokutamise salaplaaniga. Nentisin, et sama hästi võiks suhkrule alkoholiaktsiisi kehtestada ning selle alaealistele müümise keelustada, kuna suhkru abil teatavasti saab alkohoolseid jooke valmistada.
Eile otsustasin ma Farlioni algatusele solidaarselt saksa avalik-õguslikke asutusi puudutava erimaksu oma ingliskeelses blogis kehtestada. Vastse delfiseaduse vaimus peab seda mulle tasuma avalik-õigusliku asutuse arvutiühenduse läbi blogis avaldatud väidetavalt laimavat sisu lugev külastaja. Kes aga sisu mitte laimavaks leiab ja tunnistab, on laimamistasu maksmisest vabastatud.
Farlioni protestiaktsioon on hulgi vastukaja leidnud, mistõttu tuleb ehk minulgi lähemal ajal oma blogidele solidaarsuse mõttes mõni bänner lisada. Igatahes on järjekordne absurdsus Euroopas lahti, mille eest häirekella lüüa pole kohatu. Absurdsele maksule saab ainult sama absurdsete meetmetega vastu hakata, mistõttu ma Farlioni algatust täie hooga toetan.
Lisas larko 21.6.06; 12:24:42 -
|
