|
Nagu juba üleeile kirja panin,
käisin ma eile kiiremas korras Tallinnas. Kõik oli mul kenasti ette
mõeldud, kuidas oma sisseostudega hakkama saan ning õigeks ajaks
Nimeta Baari Arni ja Katiga juttu ajama jõuan. Aega oli mul ette nähtud veidi üle viie tunni.
Ostupäev Tallinnas algab iga kord samamoodi: raha tuleb vahetada, sest
paraku pole eurot veel Eestis võimalik maksuvahendina kasutada.
Sadamast jalutasin Hansapanga Vana turu kontorisse, kus olin parajasti
kohe pärast ukse avamist kohal. Jätsin ka paarsada krooni oma arvele,
mis võimaldab mul väikseid arveldusi veebipanga kaudu teha ja kaetud on
ka teenindustasud. Ei ole ju ilus, kui arve punast näitab.
Mida ma polnud arvestanud, oli see jama, et Tartu maanteel trammid
seoses kapitaalremondiga paraku ei käi. Oleksin muidugi võinud
toiduostud kuskilt lähemalt teha, ent Keskturule oli mul niikuinii vaja
minna. Sealt olen traditsionaalselt oma suitsukraami ostnud, eilse
sõidu peamiseks ajendiks olevad tubakapaberid iseäranis. Samas meeldib
mulle Prismas käia, sest Helsingi tarbijaühistu HOK-Elanto
liikmena on mul kasulik "oma poes" käia. Pealegi on hästi naljakas, et
see soome tarbijaühistu mulle ka viina ostmise eest boonust tasub,
ehkki alkokraami turustamine, ostmine ja müümine on Soomes rängelt
reguleeritud.
Ma püüdsin oma ostudega tagasihoidlikuks jääda et mitte oma kotti
üleraskeks ajada. Ise pidin ju seda tassima. Õlut ostsin kõigest ühe
kuuspaki, viina samuti vaid kolm pudelit. Ent üht ja teist ikkagi poes
silma satub, mida Helsingis osta ei ole. Näiteks eesti leib, sprotid,
Alma keefir, Saare viinerid ja muud niisugust väiksemat kraami, mis
omaette palju ei kaalu, kuid ikkagi saab mitmest väiksest asjast ühe
koti sees päris kopsakas kandmine.
Ja siis ma tuvastasin, et ei olegi seda trammiliiklust. Tegelikult
teadsin seda küll, ent oli kuidagi meelest läinud. Küll aga oleks
Prisma klientide tarvis oleva bussiga saanud isegi tasuta sõita, aga
mis kasu mul sellest, et oleksin bussi peal sadamasse satunud? Ma ju
tahtsin Suur Karja tänavasse, kuhu sadamast olnuks pea sama pikk tee
käia kui Sikupilli keskusest. Neljase trammiga oleksin selle tee
veerandtunniga teinud.
Nüüd ma aga pidin oma kaaluka kandmisega jala käima. Paratamatult tuli
mul korraks Keskturu juures ühes pisikeses baaris peatuda ja õllega end kosutada. Tammsaare
pargis istusin ka hetkeks maha et suitsu teha. Oma kottiga eriti kiiret
sammu pidada ei saanud, kusjuures mul polnud täpsest kellaajast aimugi.
Hilineda pole ju viisakas, ent kuidagi õnnestus mul Nimeta Baari üks
minut pärast kokku lepitud kella üht saada. Kati ja Arni juba ees
ootasid, ise ka alles kohale saanud.
Pärast lõunasööki ja toredat jutupuhumist oli mul jälle koti kandmine
ees. Trammipeatusesse jalutamine ju polnud eriti mõttekas, sest oleksin
kõigest ühe peatuse sõita saanud ja jalutada tulnuks mul tegelikult
sama palju kui otse mööda Pikka tänavat. Õnneks ei tundunud see kott
enam sama raske olevat, ehkki mitte midagi polnud sealt vahepeal
eemaldatud. Ju siis heade sõbradega kokkusaamine jõudu juurde annab.
Helsingis oli mul kandmist juba ühe kilogrammi jagu vähem, sest
laevasõidu ajal veidi oma õllevarusid takseerisin. See on aga sootuks
teine lugu, mis asjasse vaid kaudselt puudub.
Lisas larko 26.9.06; 15:01:01 -
|
