| Arusaamise eest vastutab lugeja ise
 |
20.12.2006 |
|
| |
|
|
|
Eestis tundub kõige tõhusam tee rullnokast parkijate vastu võitlemiseks Wrong parking fotoblogi taoline ettevõtmine. Ameerikas aga tegeldakse asjaga märksa tõsisemalt võimude tasandil. Unionis Lõuna-Carolinas pidi kohtunik Jeff Bailey pead murdma, kuidas karistada otstarbekalt 29-aastast
Ragheem Smithi, kes oli oma auto kaubanduskeskuse juures ilma loata invaliidikohale paigutanud.
Smithi sõnul polnud tal raha 325 dollarilise trahvi tasumiseks. Asenduskaristuseks pakutud 30-päevane vangistus oleks talle töökohast ilma jäämist tähendanud. Kohtunik Bailey otsustas kohustada Smithi terveks päevaks parkla invaruudu kõrval seisma ja hoidma käes käsitsi tehtud silti, kus seisis: "I am not handicapped. I just parked there, sorry."
Smithi sõnul oli häbikaristus parem kui tema jaoks suurest rahast ilma jäämine. Ta lubas olla enam valesti parkimata.
via RA-blog
Lisas larko 20.12.06; 22:22:02 -
|
|
|
|
|
Varahommikuse postituse sabas kommenteerib Mart, et Adblock on võimas tööriist, mida tööle rakendades saab isegi Äripäeva uudiseid vaata et normaalsel kujul lugeda. Igati nõus, mul pole Adblocki toreduses väikseimatki kahtlust. Asi aga on selles, et ma ei saa pihta, miks seda kasutama peaksin.
Esiteks poleks see reklaamipinna ostja vastu aus. Tema ju arvestab oma rahalise panuse tasuvust bänneri näitmiste alusel, mis mu kavaluse puhul paraku toimumata jääks. Selle kohta võib muidugi öelda, et pole minu mure. Ega see luiskamine mulle tegelikult süümepiinu ei tekitakski.
Teine ja märksa kaalukam põhjus Adblocki mitte kasutada seisneb selles, et ma pole ühegi veebisaidi külastamisest sõltuv, olgu ta Äripäev või MySpace. Nii uudiseid kui ka meelelahutuslikku veebisisu leian rohkem kui ööpäevas tarbida jõuan ja seda saitidelt, mille külastamine on minu jaoks meeldiv kogemus või vähemalt mitte väga ebameeldiv. Nii meediatel kui meelelahutussaitide ülalpidajatelgi on millegipärast arusaam, et nende pakutud sisu millegi poolest eriline oleks. Sittagi pole. Unikaalset veebisisu on üsna vähe, ja sedagi enamasti blogosfääris, mitte suurte bännerite asukohtades.
Jüri Kaljundi kirjeldab väga asjatundlikult asjade käiku kolmnurgas meediapind, reklaamiagentuur, pinnaostja. Ta põhjendab väga usaldusväärselt ja mõistusekohaselt, miks standardimõõtmes bännerid on just nende kolme reklaamiturunduse osapoole huvides ja nende jaoks kõige lihtsam lahendus. Aga sellest jõuab Jüri minu arust kummalisele järeldusele:
Kolm osapoolt, meediapind, klient ja meediaagentuur on täna rahul. Kes
rahul pole, on osa neljandast osapoolest, eraisikust netikasutajast,
kes küll ise millegi eest maksta ei taha ning seetõttu eelpool mainitud
ökosüsteemi ei mahu.
Kuidas siis ei mahu? Kas need kolm jääksidki asjanduse praeguse korraga rahule, kui see eraisikust veebikasutaja enam meediapinda ei külastaks, millest ju Äripäeva kaasuses põhiliselt jutt käib? Google'igi edu saladus seisneb kasutajates, kes on pakutud teenusega rahul, kusjuures nemad selle eest rahaga välja ei käi.
Kuidas siis saab Eesti veebiturunduse püha kolmnurk nägu teha, nagu nad saaksid kolmekesi üheskoos vastastiku lugupidamise juures asju ajada arvestamata sentigi veebikasutajale, kes ikkagi on nii veebisisu kui ka reklaami lõpptarbija? Mina pole küll kuulnud edukast majandusest, mis õitseks edasi sõltumata sellest, mida tarbijad pakutavate toodete ja teenuste kohta arvavad.
Vabandust, olengi kuulnud. Just selline tarbijat mitte arvestav majandus õitses Eestiski aastast 1944 alates ligi pool sajandit.
Lisas larko 20.12.06; 13:28:35 -
|
|
|
|
|
Sai äsja esmakordselt Äripäeva uue veebisaidi poole piilutud. Seni pole selleks vajadust tunnetanud. Seda vanagi, paroolidega kaitstud versiooni lugesin vaid mõnel üksikul korral erandlikult pärast seda kui kasutajatunnus ja salasõna kogemata Rohelise Värava meililistis minuni laekusid.
Mul on tõesti vedanud, et Äripäeva sisu mind ei huvita, sest pärast seda, et püüdsin lugeda neid kolme artiklit piketi teemal, millele Pets viitab, jõudsin järeldusele, et see pole üksnes kole kujundus vaid lausa füüsiliselt eemaletõukav. Reklaami vahele surutud artikli asukohta lehel tuleb tikutulega otsida, kusjuures tikutule mõju nõrgendavad igal pool leheservades vilkuvad asjandused. Seega pole asi üksnes selles ülema serva hiigelbänneris, mille kohta olen erinevates blogides arvustusi lugenud.
Ma ei oskagi pakkuda ühtegi kaljukindlat lahendust, kuidas Äripäev peaks oma veebilehele kulutatud raha tagasi teenima. Selle kohta mul seevastu on arvamus olemas, kuidas seda ei tee. Ja eks nad selles osas ongi mu kõige kurjemad ettekujutused tublisti ületanud.
Kui aga püüda veidikesegi konstruktiivseks jääda, paluks ärikatel järele mõelda, mispärast rahvas ikkagi nende veebilehte külastab. Küllap vist selleks et seal avaldatud artikleid lugeda, mitte seda reklaamiküllust vaadata. Mida rohkem reklaam toimetuse tööviljadega tutvumist segab, seda suurem peab lugeja huvi sisu vastu olema, et ta oleks nõus reklaami taluma. Kui aga valukünnis ületub, ei tule lugeja enam tagasi ning seega jääb tal nägemata nii sisu kui ka reklaam. Kaovad lugejad, kaovad aegamööda ka reklaamipinna ostjad.
Ma saan aru, et tasuta loetavat reklaamivaba ajalehe veebiversiooni pole majanduslikult mõistlik ülal pidada. Seega olen nõus mõõdukas ulatuses reklaami taluma. Olgu võrdluseks teiste suurte eesti väljaannete kohta öeldud, et hetkel jääb Ekspress napilt alla mu isikliku valukünnise, Postimees ja Päevaleht aga seda sama napilt ületavad. Sellest tulenevalt peavad mu RSS-lugejas ilmuvad pealkirjad Postimehe ja Päevalehe puhul erakordselt huvitavad olema, et ma oleksin nõus linkidele klikima. Ekspressis võin isegi keskmiselt huvitava loo lugeda.
Võtsin võrdluse mõtes lahti suvalise uudise kolmest eri väljaandest, mida iga päev loen: Hesarist, Dagens Nyheterist ja New York Timesist. Kõige ohtramalt on reklaami Dagens Nyheteri lehel, Hesari juures veidi vähem. Mõlemal on seda vilkuvat saasta, mis kõige enam vananeva inimese silma riivab, ent kumbki on oma artikli "loetava osa" nõnda paigutanud, et reklaam võimalikult vähe lugemist segaks. New York Times aga on lausa üleviisakas: reklaami ei pane tähelegi enne kui artikkel lõpuni loetud.
Ma saan aru, et kahe äärmuse, NYT ja ÄP, omavaheline võrdlemine pole päris õiglane, sest Eesti turg on murdosa sellest, kuhu NYT on suunatud. Paluks sellegi poolest äripäevitajatel mõelda, kuidas NYT suudab oma lugejaid nii tänuväärselt austada. Asi on selles, et reklaamiostjad on omakorda nõus piiratud pinna eest rohkem maksma, kuna nad teavad ja võivad seda ka edaspidi arvestada, et NYT oma lugejaid üleliigse reklaamiga eemale ei peleta. Samas nad teavad sedagi, et nende sõnum niisama teiste samasuguste alla ei upu.
Ise kasutan Inernetti ööpäevas rohkem kui erinevates statistikates juba suurtarbijaks loetavad inimesed nädalas. Seega valin oma infoallikad väga hoolikalt. Mitte ükski mu igapäevsetest infokandjatest pole asendamatu, sest unikaalseid uudiseid on tänapäeva meedias äärmiselt vähe. Seega on meedia valik minu kui uudistetarbija teha, kusjuures muidugi eelistan neid väljaandeid, kelle sisule juurdepääs on minu jaoks meeldiv. Kui ma tuvastan, et ka väljaanne mind kui lugejat austab, võib teinekord isegi mõni reklaam meelde jääda.
Ehkki ma ei suuda Äripäeva dilemmale lahendust pakkuda, ega loodagi, et nad suudaksid või isegi tahaksid mind oma lugejaks meelitada, paluks ÄP'il siiski mõnda siia juhuslikult sisse eksinud mõteterakest arvestada. Võib-olla tuleb kasuks, kui praegustel lugejatel peaks mõõt täis saama. Neljapäevse piketi võimalikele osalejatele soovin igatahes jõudu.
Lisas larko 20.12.06; 3:29:55 -
|
|
|
This Page was last updated: kolmapäev, 20. detsember 2006.a. kell 22:22:02
This page was originally posted: 29.1.06; 17:16:57 .
Copyright 2010 Larko lobiseb
This site is using the Woodlands theme.

|
| detsember 2006 |
E |
T |
K |
N |
R |
L |
P |
| |
1 |
|
|
|
5 |
|
|
8 |
9 |
|
|
|
13 |
14 |
|
16 |
17 |
|
19 |
20 |
21 |
22 |
23 |
|
25 |
26 |
27 |
|
|
|
|
Nov
Jaan
|
|