|
Sirje tundis mõni aeg tagasi puudust SI-keskuse
meiliteadetest, mida talle enam ei saadeta. Mulle neid laekub pidevalt
nii et vähegi pole. Ei taha neid päriselt spämmiks kuulutada, kuid oma
Gmailis olen seadnud SI-keskuse - koos teiste ohtralt pressiteateid ja
muid kirju saatavatega - filtri alla, mis nad inboksist eemale juhatab.
Lugemas käin sobiva tuju korral siis kui mul selleks aega on. Eile arvas SI-keskus otstarbekaks edastada meili teel teate, kus juhitakse tähelepanu Tiid Madissoni sõnavõtule, mis oli esialgselt lisatud kommentaarina (nr 11) Mait Rauni pikale kirjutisele,
mida ausalt öeldes läbi lugeda ei viitsi. Miks muide SI-portaal
kommentaarid loost eraldi leheküljel avaldab, ei saa aru? Kas tahetakse
klikide arvu kunstiliselt kasvatada või on seal mõni sügavam tarkus
peidus, mis mulle arusaamatuks jääb?
Tiit Madissoni kohta arvasin ma mis arvasin, ent igal juhul olen
teda nii targaks pidanud, et ei oskaks just tema sulest oodata
üleskutset valima mitte minna. Just sellise üleskutse ta siiski edastab
eelistades valimistele osalemise asemel mingisugust ebamäärast
"toompeavälist laialdast opositsiooni":
Minu arvates on boikotile kutsumine õige samm ja vähemalt ärritab praegust saamameheliku mentaliteediga nomenklatuuri.
Selles sõnavõtus on nii palju rumalusi sees, et ei teagi, millisest
otsast alustada. Esiteks ei ärrita Madissoni ja tema mõttekaaslaste
võimalik valimisboikott nomenklatuuri mitte sittagi. Vastupidi, nendel
on veel senisestki kergem see täpsemalt määritlemata "toompeaväline
opositsioon" tähelepanuta jätta.
Poliitikud on ikka ratsionaalsed
inimesed, olgu muidu mis nad on. Kui keegi juba teatab, et valima ei
lähe, siis ei pruugi tema arvamust arvesse võttagi. Valituks saab
poliitik nii kui nii, ja seda veel kergemini kui teisitimõtlejad ei
vaevu valimistele osalemagi. Madisson põhjendab oma boikoti
üleskutset väitega, et Toompeal ei pidavat olema vüimalik süsteemi
muuta. Oleks üsna huvitav teada saada, millist süsteemi ta siis
taotleb. Milline oleks tema arvates parem kui esindusdemokraatia? Kui
sellest loobuda tahetakse, oleks igatipidi korrektne välja kuulutada,
millega see asendada tahetakse. Kas diktatuuri või vaikiva ajastuga?
Või äkki monarhhia? Demokraatia pole sugugi hea valitsemise
moodustis, kuid paremat pole paraku seni leiutatud. Rahva esindajad ei
saa oluliselt targemad olla kui rahvas ise, sest vastasel juhul pole
tegemist demokraatia vaid elitismiga. Demokraatia juurde käib seegi, et
eriti keegi pole tulemusega rahul. Üldiselt töötab asi hästi kui nende
hulk on väikne, kes on otsustega väga rahul või väga rahulolematud ja
enamus on arvamusel, et laias laastus pole olukord eriti hea ega eriti
halb. Harju keskmise valitsemisviisi juures on nii mõndagi, mis
kriitikat väärib. Vaidlused ja lahkarvamused lausa käivad demokraatia
juurde. See kes demokraatiale käega lööb ja kutsub üles valimisi
boikoteerima, kutsub sisuliselt üles vaidlusi ja lahkarvamusi
keelustama. Ta ju tahab ikkagi enda tahet rahvale peale suruda. Paraku
ei saa isegi halvasti töötavat demokraatiat praegusel ajal
metsavendlusega asendada. Ma ei saagi aru, mis muu see
"toompeaväline" opositsioon võiks olla kui metsavendlus, kui asi
konkreetseks läheb. Loosungeid on kerge laiali pilluda nii kaua kui
seda suusoojaks teeb. Paraku tähendab isegi JOKK-parlamendi asendamine
"toompeavälise opositsiooniga" sisuliselt vähemuse arvamuse vägivaldset
pealesurumist enamusele. Sest kui Madissoni mõttekaaslastel arvestatav
toetus rahva hulgas oleks, räägiks ta oma juttu hoopis Riigikogu
kõnepuldist. Siinkohal tahaks meelde tuletada rahva toetusel presidendiks valitud Toomas Hendrik Ilvese sõnu ametisse astumisel:
Olles saanud iseseisvaks, end ise valitsevaks ja majanduslikult edukaks
riigiks, kordan meie põhiülesannet: anda viie aasta pärast üle selline
Eesti riik, mille tegevust suunavad kodanikud, mitte aga väike grupp
inimesi. Riik ei ole mingi poliitikute klubi, kuhu pääsemiseks
ülejäänutelt küsitakse liikmekaarti. Demokraatlik riik ongi see
kodanike liist, mille juures meil kõigil lasub kohustus olla ja
tegutseda. Need on liistud, mille juurde peame jääma.
Sin ongi Tiit Madissoni ja Toomas Hendrik Ilvese oluline
põhimõtteline vahe. Ilves toetub oma sõnades ja tegudes demokraatiale,
Madisson aga kõigest demagoogiale. Ja nendel kahel mõistel on tohutult suur
vahe. Edit: Juhan Kivirähk sõnastab Päevalehes teemasse haakuvalt peaaegu et minu mõteid.
Lisas larko 29.12.06; 2:36:56 -
|
