Larko lobiseb : Arusaamise eest vastutab lugeja ise

Arusaamise eest vastutab lugeja ise

25.05.2007

Linnatöötajal mõtlemine keelatud

See lugu võiks olla muinasjutt kuid paraku pärinevad siin jutustatud inimesed ja sündmused tõsielust. Kedagi siin ei nimeta, ent juhul kui lugejale tundub, et loo peategelane sarnaneb kellelegi Soome vabakutselisele ajakirjanikule, kelle loetavuse järgi suurim blogi asub MTÜ Tehnokrati serveris, pole see kindlasti juhuslik. Samuti pole juhuslik, kui lugeja arvates siin esinevad ametiasutused alluksid ühe Soomelahe põhjakaldal asuva riigi pealinna linnavalitsusele.

Nimetamata ajakirjanik seisis ebameeldiva tõega silmitsi: isiklike rahaasjade korrastamiseks oli vaja tähtajaline tööleping sõlmida. Selleks avaneski võimalus aprillikuu alguses. Ühes kultuurses linnavalitsusele alluvas asutuses vajati kedagi, kes oleks nõus peamiselt õhtuti ja nädalavahetustel töötama. Tööülesanded polnud väga rasked: peale korravalvuri ameti tuli tal vastutada kavandatava projekti praktilise teostamise eest, mille eesmärgiks oli varustada asutus kahe klientide kasutuses oleva surfamisarvutiga. Majas pidi ka WiFi tööle rakenduma.

Alguses polnud häda midagi. Et maja külastajad olid enamasti rahulikud inimesed, kes juba ammu sääl käinud, polnud korravalvuril peaaegu et üldse rakendust. Raamaturiiulis aga piisas nii mõndagi hõrgutist, mida sirvides tööaega surnuks lüüa.

Aegamööda hakas ajakirjanikule siiski töö juures igav. Kodustes kontoritingimustes oli ta ju harjunud ööpäevaringsele Internetti juurdepääsule. Tundus üsna veider, et tema töölaual oli veebiga ühendatud arvuti, kuhu ta ei tohtinud siseneda. See oli nimelt linna sisevõrgus, kuhu ajutisele, olgugi et kaheksaks kuuks tööle võetud töötajale kasutajatunnust ei anta. Ka alalistel töötajatel ja ametnikel on rängelt keelatud linnavõrgus näiteks oma isiklikke e-postkaste külastada. Üks kolleegidest olla sellise väärteo eest suulise noomituse saanud.

Ajakirjanik oli siiski kannatlik. Ta arvas, et jaksab küll kliendiarvutite projekti realiseerumist oodata. Tema arvates oli tema ettepanek Ubuntupõhise kasutajaliidese paigaldamisest kooskõlastatud. Ta oli isegi mitmel korral Linnaameti IT-juhiga sel teemal telefonitsi vestelnud. Natuke murelikuks tundis ta end siiski olles umbes pooleteist kuu jooksul raamaturiiuli vaata et tervenisti läbi lugenud.

Eile tuvastas ta tööpostile jõudes, et seal uhiuus ADSL-ruuter laua peal vedeles. Ta võtis toru ning helistas IT-juhile pärimaks, kas maja veebiühendus tõepoolest juba paigaldatud. Vastus oli jaatav, kuid puudu oli veel WLAN-boksist ning arvutitele paigaldatavatest WiFi-kaartidest. Ajakirjanik küsis siiski, kus kohas on ADSL-ühenduse liides. Ta andis aru, et kavatseb liidese juures ajutise tööpunkti püstitada ja hakata masinatele opsyssi paigaldama ning tarkvara alla laadima ja päivitama. Ta arvas, et oli IT-juhiga asjas ühele nõule jõudnud.

Ajakirjanik asus koheselt projekti ellu viima, mille käivitumist ta kogu tööloleku aja pikisilmi ootanud. Ta vedas ühe arvuti ja sellega kaasneva kraami koosolekuruumi, kus ADSL-liides asub. Olles paika pannud kõik juhtmed ja kaablid (millest üht olulist tuli tal lähedal asuvast teisest linnaasutusest laenamas käia) hakas ta tööle.

Töövahetuse jooksul jõudis ta arvutile opsyssi paigaldada ja päivitada. Samuti laadis ta igasugu vajalikku tarkvara alla ja nokitses seadmete kallal. Ta arvas et jõuab tänase tööpäeva jooksul teisegi masinaga sama kaugele. Eriti oli tal hea meel perspektiivi üle, et edaspidi saaks tööajal vähemalt oma meile lugeda. Kui arvutid enam vähem korras, jõuaks teinekord ehk blogidessegi mõne sissekande kirjutada.

Klientide tarvis kavandatud arvuti kasutamise koht pole keskmisest koristajasahvrist suurem. Sinna peaks siiski kaks inimest korraga kumbki oma arvuti juures surfama mahtuma. Et ajakirjanik oli enda arvates oma ajutise tööpunkti koosolekuruumis (kaabli mõõtmeid arvestades) nõnda paigutanud, et see ei tohiks koosolekulisi segada, mõtles ta isegi ettepaneku teha, et teine masin võiks koosolekuruumi alaliselt jääda. Pärast WiFi-kaardi paigaldamist võiks ta ruumi nurgakeses asuda. Sedasi saaksid veebi kasutada ka sellised koosolekulised, kellel isiklikku sülearvutit kaasas ei ole.

Linnatöölised muidugi midagi ise mõelda ei tohi, seda ajakirjanik juba teadis. Tema jaoks oli siiski shokeeriv üllatus, et ta täna pärastlõunat tööle tulles tuvastas, et eile püstitatud ajutine tööpunkt oli maha võetud ning kõik varustus kolisahvrisse tagasi veetud. Majas oli käinud keegi Linnaasutuse IT-osakonna asjapulk, kes ajakirjaniku ja IT-juhi vestlusest polnud kuulnudki. Ajakirjanik oli küll oma kolleegile enne töölt lahkumist e-kirja saatnud, ent teda kui arvutivõhikut sündmuste edasise arenemise eest süüdistada oleks liigne.

Asjapulk oli toonud WiFi-boksi majja, kusjuures ruuter oli lollikindlalt seina sisse peidetud. Ajakirjaniku kolleeg vahendas asjapulga ränge noomituse selle eest, et ajakirjanik oli jultunult arvuti vana võrgukaardi laenatud kaabli abil ruuteriga otse ühendanud ja sedasi ajutise veebiühenduse tekitanud. Nii ei tohivat teha, sest seda polevat kooskõlastatud seal kus vaja. Pealegi oleks enne Ubuntu paigaldamist tulnud selle kohta aruanne teha. Ilmselt on Linnaametis siseinfoga lood sandisti.

Seega on maja sees ja ees praegu WiFi leviala kuid majas käepärast oleva arvutivarustusega Internetiga ühenduda ei saa. Millal kaua oodatud WiFi-kaardid kohale jõuavad, pole teada. Teada aga on seda, et ajakirjanikul pole erilist huvi ja motivatsiooni oma tööülesannete täitmise vastu.

Mis puudutab eelpool nimetatud ettepanekut üks arvutitest koosolekuruumi paigutada, sai ka see täna rajalt maha võetud. Ajakirjanikul kui korravalvuril polevat võimalust arvuti kasutamisel koosolekuruumis silma peal hoida. Vastamata jäi siiski ajakirjaniku küsimus, kas arvatakse, et ta siis kavatseb kolikambris klientide selja taga seista et nende arvutikasutamise üle valvet teostada.

Küsides täiendavaid põhjendusi otsusele mitte lubada arvutipruukimist koosolekuruumis sai ajakirjanik teada, et see polevat üldse arvuti kasutamise koht. Vähemalt maja arvuti mitte, sest oma sülearvutit saab ju külastaja seal kasutada. Seevastu ei saanud ajakirjanik teada, miks koosolekuruumis siiski on köögiplaadid, ehkki see pole üldse toiduvalmistamise koht.

Ajakirjanik polnud ennegi linnavalitsusest ja sellele alluvatest asutustest väga kõrgel arvamusel, kuid täna õpis ta siiski midagi juurde. Nimelt et linnatööl on absoluutselt keelatud midagi mõistlikult ja paindlikult ära teha kui on väiknegi võimalus selleks et perse eelpool puu otsa ronida. Mõtlemise eest karistatakse halastamatult.

Ajakirjanik jääb uudishimulikult ootama, mida Linnaamet selleks välja mõtleb, et takistada teda kasutamast töö juures sülearvutit, mille ta järgmisel palgapäeval osta kavatseb. Kui nad seda teada saaksid, jätaksid vist palga maksmata.

Lisas larko 25.5.07; 21:44:15 - Mis Sa kostad? [6] Blogiviited [0]

Foorum (6 responses)

Ilukirjandus või koreograafia?

Päevalehes on KAPO aastaaruande teemal asjalik lugu, millele ka Jaanus viitab ning tunnistab, et teda on korrektselt tsiteeritud. Imestama ajavad seevastu Kaitsepolitsei pressiesindaja Irina Miksoni mõtteavaldused:

Mikson nimetas blogijate tegevust autoriõiguste rikkumiseks, kuna kaitsepolitsei on aastaraamatu välja andnud vaid paberkujul. “Kuna me ei ole seda digitaalsel kujul välja andnud, siis digitaalsete piraatkoopiate levitamine, kopeerimine ja netikeskkonnast otsimine on ebaseaduslik tegevus,” lausus Mikson.

Nõnda oleks asi sel juhul kui antud teosel oleksid autoriõigused. Eelmises postituses juba mainisin, et mulle varjunime "Kaitsepolitseiamet" all Evely Ventsli e-postkastist saadetud kirjas seletatakse autoriõiguste olemust laialt AÕS paragrahvide 4 ja 6 alusel. Siinkohal aga esitaks suure ringi küsimuse: kas KAPO aastaraamatut saab liigitada kuhugi järgmistest kategooriatest:

1) ilukirjandus-, publitsistika-, poliitika-, haridusalased jms kirjalikud teosed;
2) teaduslikud ja populaarteaduslikud kirjalikud ja kolmemõõtmelised teosed (monograafiad, artiklid, teadusliku töö aruanded, plaanid, skeemid, maketid, mudelid, testid jms);
3) arvutiprogrammid, mida kaitstakse nagu kirjandusteoseid. Kaitse laieneb arvutiprogrammi mis tahes väljendusvormile;
4) kõned, loengud, ettekanded, jutlused jt teosed, mis koosnevad sõnadest ja on väljendatud suuliselt (suulised teosed);
5) stsenaariumid ja stsenaariumi plaanid, libretod;
6) draama- ja muusikalised draamateosed;
7) muusikateosed tekstiga ja ilma tekstita;
8) koreograafiateosed ja pantomiimid;
9) audiovisuaalsed teosed

Need on nimelt teosed millele AÕS paragrahvi 4 alusel tekivad autoriõigused. Kas siis KAPO aastaraamat on ilukirjandus, draamateos või hoopiski koreograafia? Äkki pantomiim?

Paragrahvis 5 on kirjas teosed, millele ei teki autoriõiguseid AÕS alusel, sealhulgas päevauudised, faktid ja andmed. Aastaaruanne vast fiktsioon ei ole vaid faktidele põhinev andmekogumik.

Seega, kui Irina Mikson muuhulgas minule, keda Päevalehe loos nimepidi nimetatakse, "ebaseaduslikku tegevust" ette heidab, väidab ta samas kaudselt, et KAPO aastaraamat fakte ei edastagi.
Lisas larko 25.5.07; 2:20:16 - Mis Sa kostad? [4] Blogiviited [0]

Foorum (4 responses)

Kellega mul on au?

Wolli juures on üsna hea kronoloogiline ajajada sündmustest seoses KAPO aastaraamatuga. Wollil on suisa kaubamärgiks selline tasakaalustatud vaatleja nurk. Kõik toetub faktidele, mis reastatakse, autori seisukoht sõltub edastatavate faktide valikust kuid ei jää lugejale saladuseks. Napilt ja selgelt ütleb Wolli ära, mida ta arvab.

Katsuks ise ka oma ajajada siia joonistada. See pole sama pikk ega sama lai kui Wolli oma. Veidi üle ühe ööpäeva panen ma siia kirja ja seda täiesti oma isiklikust subjektiivsest vaatenurgast. Mõne asja kohta avaldan arvamust, mõne teise jätan veel enda teada. Kavatsen ka mõningaid küsimusi püstitada. Võib-olla järeldan ka midagi.

Mis asjaoludel mu haldusesse kolmapäeval kaks pdf-faili satus on ajakirjaniku allikka konfidentsiaalsusele kuuluv tõik, mida ma pole seni avaldanud ega kavatsegi avaldada. Mitte mingil juhul ei kavatse. Samuti kuulub allikakaitse alla, kas ja kui siis kellega vestlesin enne oma otsust failid veebis avaldada.

See polegi oluline, sest tegemist on avalike dokumentidega, mida pole näiteks riigisaladuse seaduse alusel salastatud. KAPO aastaraamatu sisu täies mahus edastada oli ja on kahtlemata avalikkuse huvides. Paraku piirdub juurdepääs aruandele peamiselt nendeni, kes juba niigi operatiivselt KAPO tegevusega kursis.

Avalikkuseni on aastaaruandest jõudnud ajakirjanduse ja teiste meediakanalite vahendusel välja valitud lõike. Millegipärast pole KAPO erinevalt rahvusvahelisest praktikast, millele Pets viitab, oma aruannet veebis kättesaadavaks teinud ja raamatule juurdepääs pole seegi tavakodaniku jaoks sugugi garanteeritud. Sellest järeldasin, et juurdepääsu tekitamine on avalikkuse huvides ja ma oleksin sitt ajakirjanik kui jätaks seda tegemata.

Nii siis avaldasin 23.5.2007 kell 15.43 hästi lühikese postituse, kus on lingid pdf-failidele eesti ja inglise keeles. Kell 17.08 ehk kõigest üks tund ja 25 minutit hiljem, lisati ajaveebipostitusele napisõnaline ning igatipidi kummaline kommentaar. Selle autoriks on reklaamibüroo Smile Group projektijuht Evely Ventsli, kes avalikkuses on ehk parem millestki muust tuntud.

Kommentaar on igatipidi viisakas. Mind palutakse pdf-failid veebist eemaldada. Kahjuks ei nimetatud selleks ühtegi põhjust. Imestama ajab ka see, et Ventsli sisestab enda väitel kommentaari "KAPO nimel". Kuidas see küll sai juhtuda?

Pidasin mõnede sõbrade ja kolleegidega nõu. Arutasin ka "ennast targema inimesega", kes mulle harilikult vannitoa peeglist vastu vahib, kuid selgusele ei jõudnud. Nii ma saatsingi edastatud meiliaadressile Evely@smilegroup.ee kell 21.35 hästi lihtsa ja lühikese päringu pealkirjaga "Äkki põhjendaksite?":
Tere!

Paluks Teil põhjendada, mis alusel palute mul KAPO aastaramatu
eemaldamist Internetist. Kuivõrd tegemist on avalike dokumentidega, pole
mul nende edastamiseks vaja ei Teie büroo ega KAPO nõusolekut.
Vastust polnud mulle laekunud kui 24.5.2007 kell 13.30 kodust tööle läksin. Nagu eelmises postituses juba mainisin, tuvastasin kell 15.35 laekunud vastuse küll töö juures, kuid lugema ei jõudnud enne kui pärast kella 22 saunast tulles. Lugenud olen päris mitu korda, kuid mitte mõhkugi ma aru ei saa.

Ilmselt juristi ja mitte Evely Ventsli koostatud tekstis viidatakse autoriõigustele ning kirjeldatakse autoriõigusega seonduvaid mulle teada olevaid asjaolusid Autoriõiguse seaduse paragrahvidele 4 ja 6 toetudes. Väga kena, kuid mis see siia puutub, mõtlen. Nimelt millegipärast on vahele jäetud paragrahv 5, kus on kirjas, millistel asjaoludel seadust ei rakendata. Või ehk on siiski loetud, sest mulle kirjutatakse muu hulgas järgnevalt:
Loodetavasti ei ole vaidlust sellest, et kaitsepolitsei aastaraamat on
autoriõiguse objektiks.
Loota ju võib, kuid tsiteerin igatahes siia paragrahvi 5:

Käesolevat seadust ei kohaldata:
1) ideedele, kujunditele, mõistetele, teooriatele, protsessidele, süsteemidele, meetoditele, kontseptsioonidele, printsiipidele, avastistele, leiutistele jms intellektuaalse tegevuse resultaatidele, mis on kirjeldatud, selgitatud või muul viisil väljendatud teoses;
2) rahvaloominguteostele;
3) õigusaktidele ja haldusdokumentidele (seadused, seadlused, määrused, põhimäärused, juhendid, käskkirjad) ning nende ametlikele tõlgetele;
4) kohtulahenditele ning nende ametlikele tõlgetele;
5) riigi ametlikele sümbolitele ja organisatsioonide sümboolikale (lipud, vapid, ordenid, medalid, märgid jne);
6) päevauudistele;
7) faktidele ja andmetele;
8) ideedele ja põhimõtetele, millele rajanevad arvutiprogrammi elemendid, kaasa arvatud programmi kasutajaliidese aluseks olevad ideed ja põhimõtted.

Näiteks nimekirja kohad 6 ja 7 juba ise eneses välistavad antud juhul AÕS rakendamise. Lisaks oleks huvitav teada saada, kes on autoriõiguste subjekt ehk selges maakeeles autor, kes siin oma õigustele pretendeerib. Riigiasutuses koostatud andmetele ja nende kogumilegi on seda üsna raske tuvastada. Just sellepärast faktidele ja andmetele autoriõigused ei laienegi.

Kõige olulisem küsimus aga seisneb selles, kellega ma ometi siin vaidlen. Kui riigiasutus vormistab ametliku kirja, allkirjastab selle asutuse nimel selleks volitatud ametiisik. Ta teeb seda oma nimega, mitte umbisikuliselt ametiasutuse firmanimega.

Et mulle läkitatud vastukirja allkiri on umbisikuline "Kaitsepolitseiamet", on ise eneses tähelepanuväärne. Et see aga läkitatakse mulle eelpool korduvalt nimetatud Evely Ventsli tööalaselt meiliaadressilt on suisa sensatsiooniline asjaolu. Kas Ventsli ongi Kaitsepolitseiameti volitatud esindaja? Kui on, kes teda volitas? Kas volitus oli seaduslik? Kui ta aga pole Kaitsepolitseiameti volitatud esindaja, kas ta mitte sel juhul ei esine riigi julgeolekuasutuse nimel omavoliliselt?

Läkituse lõpul edastatakse mulle ähvardus:
Piraatkoopia levitamine on Eestis kehtivate seaduste kohaselt karistatav süütegu ning palume teil hoiduda sattumist seaduserikkumise teele või see koheselt lõpetada.
Sellisel juhul tuleb vast kriminaalasi algatada, kuid nii segastel asjaoludel pole sugugi kindel, keda on põhjust süüteos kahtlustada ja millise seaduse alusel.

Sellisel kujul kiri, mis mulle laekus ja mida olen eelpool põgusalt tutvustanud ja (absoluutselt Autoriõiguse seaduse lubamas mahus) tsiteerinud, jätab mu esialgse lihtpäringu vastamata: mis alusel mul ikkagi palutakse avalik teave veebist eemaldada? Sellele aga lisandub juba teine küsimus: kellega on mul au? Kes on ~~kostja~~ hagija ning kes teda esindab? Tulgu lagedale kui minuga asja edasi ajada soovitakse!

Lisas larko 25.5.07; 0:52:06 - Mis Sa kostad? [6] Blogiviited [0]

Foorum (6 responses)

This Page was last updated: reede, 25. mai 2007.a. kell 21:44:15
This page was originally posted: 29.1.06; 17:16:57 .
Copyright 2010 Larko lobiseb

This site is using the Woodlands theme.