|
Kati teeb mulle ettepaneku oma kiiksudest aru anda. Kui aus olla, mul vist selliseid asju ei olegi. Enda arust käitun ikka mõistusepäraselt ja loogiliselt. Teised aga ei pruugi nõnda arvata. Eks ma siis mõned isikupärased omadused siia kirja panen, otsustagu lugeja ise, kas need on kiiksud või mitte.
Kartus unustada asju maha on mul vaata et paranoiline. Eriti käib see korterivõtme kohta. Ehkki ma iga kord koju tulles pärast ukse avamist panen võtmed tagasi pintsaku paremapoolsesse tasku, kontrollin alati välja minnes vähemalt kümme korda, et võtmed ikka taskus.
Samuti suitsupakk ja välk on mu erilise tähelepanu all, kuid need tegelikult teinekord ka maha jäävad. Rahakoti olemasolu tuleb ka korduvalt kontrollida, ehkki ma näiteks Eestisse sõites sageli unustan sinna eelmisest korrast ülejäänud kroonitähed sisestamast.
Paberimajanduses olen lootusetu. See tähendab, et paberkandjas edastatud infot ma vihkan. Olen vist juba sedavõrd arvutiseerunud, et ei oska enam paberiga ringi käia.
Paraku laekub enamus ametlikest ja kaubanduslikest teadetest vaatamata mu vastupidistele manitsemistele just nimelt paberil. Nii ongi mul lauad, toolid, diivan ja põrandad paberiga kaetud, mis kõrvalise arvates korra puudumisele viitab. Tegelikult olen iga hunniku sisuga enam vähem kursis ja leian kõige üles nii kaua kui keegi teine minu juures enda arvates koristama ei hakka.
Tarbeesemed on mul samuti pealtvaataja arvates suvalistes kohtades. Ise siiski laias laastus mäletan, kuhu viimati näiteks kööginoa või kohvitassi paigutasin ja kui seda sealt üles ei leia, olen täitsa hukas. Seetõttu ei tohi mu esemeid keegi mitte üks raas liigutada, ehkki need vähesed, kes seda on teinud, on kahtlemata ise arvanud, et teevad mulle suure teene.
See puudutab muide ka rämpsu. Näiteks tühi pakend võib mul vabalt hästi nähtaval kohal põrandal lamada tuletamaks meelde, et pean just seda toodet juurde ostma. Poodi minnes torkab pakend põrandal silma ja saabki vajalik kaup koju toodud. Iseasi et ei pruugi sugugi kohe pärast pakendit põrandalt ära koristada.
Telefon pole mitte teps mu sõber, pigem verevaenlane. Moblat mul polegi juba poolteist aastat olemas. Skype on mul ainukeseks kõnevahendiks, ja seegi on suurema osa ööpäevast välja lülitatud.
Kord või kaks päevas lülitun sisse kontrollimaks, kas sõnumeid on laekunud. Kui ise püüan kellelegi helistada ega saa teda kohe kätte, olen äärmiselt ärritunud kui pean mõneks ajaks Skype lahti jätma. Teengi seda üldjuhul ainult kui asi on mu enda jaoks iseäranis tähtis.
Seoses eelnevaga, mind ärritab väga kui keegi mu mõtte katkestab. Mitte just näiteks kõrtsivestluse puhul, seal käib see asja juurde. Ent kui ma mõnda teksti kirjutan ja keegi minu käest midagi pärida tahab, ei pruugi ma seda esialgu kuuldagi. Kui aga teine kangekaelseks jääb ja mu tähelepanu vägisi enda poole tõmbab, lähen tavaliselt maruvihaseks.
Kas mõned inimesed tõepoolest ei saa aru, et arvuti on töövahend, mis mõtteradu veebiavarustesse vahendab? Kirjutamist pole teadupärast sugugi lihtne pärast katkestust siit kohast jätkata, kus see pooleli jäi. Keegi võib idiootlikult vabandada, et tahab ainult minuti jagu mu aega, kuid tegelikult läheb kordades kauem enne kui ma oma tööga samas punktis olen, kus mind segati. Ja siis juba teine uuesti kõhatab ja annab märku, et minu panust oleks millekski tarvis!
Ei tea kas siin nimetatud omadused päris kiiksudeks kvalifitseeruvad, seda otsustagu igaüks ise. Ei oska kutset kellelegi nimetatud isikule edastada, sest mu tähelepanemise järgi on meem juba mitmest blogist läbi käinud. Võtku siis teatepulga edasi igaüks, kes pole seni veel asjaga kokku puutunud.
Lisas larko 4.7.07; 1:51:57 -
|
