|
Nagu selgub Kati märkmetest oli meil teisipäevse söömaistungi käigus muu hulgas taaskasutamise ja säästlikkuse teemadel juttu. Kati sissekande sappa sisestasin kiiremas korras kommentaari meeldetuletuseks endale et pöörduksin teema juurde täpsemalt tagasi. Ja näe, asi töötab: jäigi meelde ja praegu panen sel teemal mõne ääremärkuse kirja. Arni puudutas vestluses seda, mis juhtub poodides toiduga, mille müügiaeg otsa saab ja mida seetõttu klientidele maha müüa ei saa. Tema sõnul parseldab Eestis kaupmees sellise kraami poepersonalile odava hinna eest maha. Nemad lausa pidavat selle üle konkursi korras võitlema. Arni nimetas sealjuures ühte Soome subkultuuri nähtust ehk täitsa korralikest inimestest "prükkareid", kes pole sugugi joodikud ja paadialused vaid täitsa tavalised kodanikud, kellel on kahju et ise eneses kõlblik toit raisku läheb. Nad käivad poolsalaja ostukeskuste prügipunktides sinna värskelt visatud ülejäägitoitu ära koristamas ja saavadki sedasi tasuta lõuna kätte. Tulenevalt hügieenimäärustest ei tohi kaupmehed seda nähtust avalikult toetada, kuid mõned ikka paigutavad söödava toidu veidi kõrvale et rotid enne ärakorjajaid seda hammustama ei jõuaks. 
Küll aga toetavad mõned sotsiaalselt tundlikud kaupmehed erinevaid sotsiaalseid projekte, mille eesmärgiks on hammasrataste vahele sattunud inimesi aidata. Siin Helsingis on nendest ehk kõige tuntum koguduste organiseeritud rahvasuus leivasabaks ristitud toiduabi projekt. Selle tarvis kinkivad poodnikud toitu, mis pole veel aegunud kuid enam klientidele hästi kaubaks ei lähe. Pildil on saba toidu jaotamise päeval Myllypuro linnajaos Ida-Helsingis. Koguduste projekti kohta kehtib täiesti Jaano-Martini ääremärkus, et seda päris tasuta lõunaks nimetada ei saa. Nimelt seonduvad projekti haldamisega kulutused ja need pole sugugi väiksed. Ehkki projektis rakendatakse tööle vabatahtlikke, tegelevad selle juhtimisega ikka koguduste täispalgalised ametnikud ja logistikale kulub samuti kopsakalt raha. Nagu saan aru pärast klubivestlust laekunud Epu meilist, käituvad
Montreali kaupmehed ülejäägitoiduga samuti sotsiaalselt
vastutustundlikult. Seda kingitakse turva- ja hooldekodudele ja
teistele asutustele, kus seda abivajajatele edastatakse.
Kõrvalkulutuste kohta ei oska ma midagi kosta, võib-olla teab Epp ise
täpsustada? Seal samas Myllypuros oli mul au mõne aasta eest olla linnajao suurima kodanikuühenduse presidendiks. Myllypuro demograafia kohta ütleb ehk midagi, et ülekaalukalt suurim kohalik kodanikuühendus on töötude oma. Muu hulgas tegeleb see ühendus samuti taaskasutamise ja säästlikkust promovate projektidega, millest osa liigitub peaaegu et tasuta lõunaks.
Näiteks jaotatakse liikmetele kahel päeval nädalas kohalike leiburite kingitusena saadavat ülejääkileiba, mis pole veel halvaks läinud kuid enam poodnikele ei kõlba, sest need tahavad ikka otse ahjust võetud kraami. Projekti kulutused on minimaalsed: need piirduvad tegevjuhi autokütuse hüvitamiseni. Ühenduse muu tegevuse, sealhulgas siin kõnealuse, kohta võiks nii mõndagi öelda kuid jäägu see hiljemaks. Üldjuhul võiks öelda, et taaskasutuse korras tasuta lõuna kõrvalkulutused kasvavad võrdkujuliselt koos projekti mahu ja organiseerituse tasemega. Näiteks meie majas on elanike vahel kujunenud heaks tavaks, et ise eneses kasutuskõlblikku kraami ära visates paigutatakse see prügikasti kõrvale, mitte selle sisse. Ise olen sealt nii mõndagi koju tassinud, näiteks ühe valgusti ja väikse laua. Vastu olen jätnud mõned toolid ning riietusesemed, mille sisse ise enam ei mahu. Mulle tundub millegipärast, et teema pole veel kaugeltki ammendatud.
Arendatagu siis seda virtuaal- ja reaalruumis. Eks meil just selleks
veebivärgid ja muud särgid olemas ongi et ühes kohas avaldet teises
edasi areneb.
Lisas larko 9.8.07; 19:49:23 -
|
