Ivari Padar ja Urve Palo avaldasid Aktuaalses Kaameras
arvamust Narva sabade kohta. Padar rääkis enamasti mõistlikku juttu:
nentis et hädad on sellest tingitud, et asjaga on mitu ministeeriumit,
Narva linn ja Vaivara vald seotud ning kellelgi pole vastutust olukorra
kui terviku üle:
“Nendele kokkupuutepunktidele pole pädevat lahendust
leitud, alates lihtsatest ajadest nagu tualettruumid,” sõnas Padar.
“Neid on seal kolm tükki. Kolm rohelist putkat on näha. See olukord on
pehmelt väljendudes ebasanitaarne.”
“Ja kui konkreetsetest ettepanekutest rääkida, siis on nii
lõunapiirile kui ka Narva vaja platse, kus autosid hoida,” lisas ta.
“Siis on võimalik parandada ka tualetivõimalusi ja pesemisvõimalusi.”
Urve Palo seevastu üllatas mind, paraku mitte positiivselt:
Rahvastikuminister Urve Palo on seisukohal, et
piirijärjekorrad lõpevad siis, kui valmib uus sild üle Narva jõe. See
on tema sõnul Euroopa Liidu ja Venemaa vaheliste läbirääkimiste küsimus.
“Aga kui me räägime lihtsamatest lahendustest, mis on uus parkla ja
käimlad, siis ma isiklikult olen seisukohal, et siin peaks riik appi
tulema ja kindlasti tuleb seda arutada peaministriga,” ütles ta.
Palo sõnul piisaks esialgu 150kohalise parkla ehitamisest Narva linna piirile.
No tule taevas appi! Nii palju kui vene piiripunktidele ka
infrastruktuuri juurde ei ehitatagi, on seal pikad järjekorrad alati ja
alatiseks nad sinna jäävad. Kui see sild üks kord teoks saabki, hakavad
vene võimud jälle uute korraldustega korralagedust tekkitama, see on
juba looduseseadus ja sõltub enamasti Venemaa ja Euroopa Liidu
suhetest, mis teadupärast kõige paremad ei ole.
Soomes on see juba aastaid teadatuntud asi. Viimati oli mullu
septembrikuul naiivsete ministrite arvates probleem sellega lahendatud,
et idapiiril avati euroliidu kulu ja kirjaga kaasaegne Nuijamaa
piiripunkt. Tookord kirjutasin selle kohta järgnevalt:
Haluaako joku lyödä vetoa, ettei tarvitse odottaa
kauaakaan ennen kuin sieltäkin kerrotaan uutisia kymmenien kilometrien
pitusista rekkajonoista? Venäläiset lyövät jarrut kiinni viimeistään
silloin, kun haluavat jälleen kiristää jotain ihmeellistä Suomelta
ja/tai EU:lta.
No ei läinud kauagi et asi oli jälle päevakorras. Jaanuarikuul laekusid uudised küll Vaalimaalt. Kommenteerisin Hesari uudist:
Sovitaanko, että Hesari voisi uutisoida Venäjän
rekkaliikennejonot seuraavan kerran sitten, kun niitä ei enää ole? Se
vasta uutinen olisi, että rajalle pääsisi ajamaan esteettömästi ja
Venäjän tulli vetäisi niin hyvin, että odotusaikoja ei olisi lainkaan.
Paari nädala eest oli kuulda uudis, et kaks Soome ministeeriumit
kaklevad omavahel selles, kelle eelarverealt tuleb kinni maksta
Vaalimaa uus rekaparkla. Avaldasin tookord arvamust, et maksku parkla see kinni, kes probleemi põhjustanud:
Muistutukseksi niin paljon, että rekkaparkkia tarvitaan
siksi, että itäraja ei vedä. Se taas ei kaikesta ylityspaikkoihin ja
logistiikkaan tehdyistä investoinneista huolimatta vedä siksi, että
Venäjän tulli ja rajavartiosto eivät laske liikennettä läpi. Vaikka
Suomi ja EU upottaisivat rajalogistiikkaan koko budjettinsa, Venäjän
puolelta keksitään uusia hidasteita niin kauan kuin kustannuksia ei
peritä sieltä päin.
Põhimõtteliselt ongi nii, et Venemaa hakab liiklust järjest rohkem
pidurdama, mida enam Euroopa Liit ja piiriäärsed riigid logistikale
raha ka ei kulutagi. Samas ei usu hästi, et õnnestuks seda raha kunagi
Venemaa käest saada. Piiriprobleemid on igavesed, sama igavesed kui Venemaa, millel pealegi piire ei olegi.
