Larko peegel

Larko's shameless remarks

More shameless remarks by Larko

Larkon havaintoja

Larkon havaintoja (kuni 2006)

Larko's Correspondence

Hut- och harmlöst från Larko

Keinutie 11

Larkon työblogi

Toetan:

Lahedad asjad:

Kinnimakstud lingid:

Pojok Kanayakan

Arusaamise eest vastutab lugeja ise

27.09.2007

Mis värvi ajaveebnik? Viimasel ajal on ajakirjanduse tipus võtnud tuld teemad, kus kriitikat avaldavad ajakirjanikud oma pessa situvateks tehakse ja neid tahetakse isiklike otsuste tõttu alt vedada. Olgu siis nii, kui ma peaksin sellise ajakirjanikustaatuse pälvima! Siis ei räägiks oma abikaasalegi (keda mul pole) isikliku elu teemadel. Kuigi minust staasiikamatele noormeestele tulevad lausa poolametnikud arvajad kaitseks. Kuid oleme me ajaveebnikud sugugi paremad? Tahaks loota küll. Sest nüüd on mul põhjust mõnedele ajaveebnikele sõnum edastada, millest teised ei pruugigi aru saada. Erinevalt ajakirjandusest käib ajaveebindus ikka väiksete numbrite läbi. Eelneval nädalalõpul läksid mul segi oma staatusest tulenev ajakirjaniku eetika ja oma kogemusest tulenevad blogijate kombed. Nimelt ajakirjanikud võivad omavahel usalduslikult rääkida, ajaveebnikud aga mitte. Õnneks antud vestlusest osa saanud blogijad siiski seda vahet taipasid ja minust pole veel ebaisikut tehtud, nii nagu ühel või teisel põhjusel võiks teha igaühest, olgu selleks eetilist või avalikku huvi või mitte. Ma tänan neid auväärseid ajavebnikke, kes seda vestlust pealt kuulasid või kes sellest lausa osa võtsid. Seni pole te mu usaldust kuritarvitanud. Kui seda teha tahate, ei saa ma seda mitte kuidagi takistada, sest Eestis ja Soomes on teadupärast sõnavabadus. Ei tahaks siiski meie isiklikke vestlusi veebis lugeda. Kui tahate sinna viidata, võtke vähemalt enne ühendust. Nii teeks iga ajakirjanik. Kuigi ma ei näe selleks mingit vajadust, sest hästi ei usu, et joomavestluse käigus öeldud isiklikke asju avalikkuse ette viidaks. Seda ju ajakirjanikud ei tee, vabandust, teevad küll. Aga ainult nikotiinikollased. Ja meie oleme tõsisemad kui need kes mitte millestki kollaseid lugusid teevad. Sest meie pole kollased. Olgu meil koera või mitte ja olgu me marukarsklased või mitte. Või eksin ma siiski? Lisas larko 27.9.07; 23:21:35 - Mis Sa kostad? [3] Blogiviited [0] Foorum (3 responses) Tere tulemast, Vargamägi! Mul pole ühtegi venda, ei nooremat ega vanemat. Selle eest on mul kolm nooremat õde. Seni oleme enam vähem korduvate tülide saatel omavahel hakkama saanud. Meie isa pääsis kümne aasta eest juba õigustatult sest ilmast ära. Üheksa kuud pidi ta insuldi käes haigemajas lamama. Arvake ära, miyu poega peab oma isale imikupõlve teenuseid taastama ja talle puhta aluspesu ära sittutud asemele välja vahetama, kuna haiglapersonalil pole lihtsalt selleks aega! Pärast isa surma polnud meil esialgu häda midagi. Kuigi tema küllaltki suurest pentsist oli Helsingi linn juba parema osa krooniliselt haigete raviteenuste hinnakirja alusel ära söönud, jäi emale ikkagi lesepensioon, millega ta parem kui hästi elas. Ema ja isa omavaheline testament garanteeris, et ema elu lõppuni pidi isa pärand, sealhulgas nende korter, puutumatuks jääma. Korteriüür maksti lihtsalt ema pangaarvelt kuhu talle nii ta enda oma kui isast tulenevad pentsid laekusid. Keeruliseks läksid asjad siis kui emal Alzheimeri tõbi diagnoseeriti. Paar aastat suutis ta omaette oma armastatud kodus elada, piisas sellest et õdedega koos teda jõudumööda tervitamas käisime. Mulle kui lähedamal elavale langes sellest 2-3 korda nädalas, õed käisid veidi hõredamalt kuid igaüks oma võimalusi isegi ületades. Ükskord läks asi aga paratamatult nii kaugele, et emal tuli (isegi enda valjuhääleistele protestidele vaatamata) dementeerunud vanurite hooldekodu kolida. Paar aastat suutsime me veel omavahel leppida ja tema asju ilma ühiskonna sekkumiseta edasi ajada. Ent siis tekisid meie omavahelised arusaamatused, mis kuidagi ka võimudele teada laekusid. Meie protestidele vaatamata määras kohus emale ametliku eeskostja. Ise enses hea seadus, kuid see eeldaks usaldust eeskostja ja laste vahel. Eelkõige peaksid asjaajamised läbipaistvad olema. Praeguse seisuga ei edastata meile andmeid ema varanduse kohta, millest suur osa siiski on meie ühisomand. Küll aga võtab ametlik eestkostja nõuks meie käest korteriüüri tasumist nõuda, milleks ühelgi meist vaba raha ei ole. Mis meile siis üle jääb muud kui lapsepõlve korter maha müüa ja sellekski peame eeskostja käest luba küsima. Õnneks ta selle põhimõtteliselt andis, kuid keeldus tehingutega enne osalemast kui meie oleme need nii kaugele ise ajanud et ta ema nimel allkirja anda saab. Õnneks meie omavaheline arusaamine õdedega on vahepeal paremaks saanud. Pole enam Pearu ja Andrese (või Andrea) kohtukäimisi oodata. Kuid tõest ja õigusest on asi kaugel nii kaua kui meie ei saa tõde teadagi enne kui ema ilmast lahkuda otsustab. Peame lihtsalt tema eeskostja sõna kuulama ja oma varanduse rahaks muutma. Minu jaoks pole rahal tähtsust, sest seda pole mul kunagi olnud. Tõde ja õigust aga olen alati au sees pidanud, samuti kodanikuõigusi ametkondade vastu. Nüüd pean ilmselt 20 hõberaha eest oma arusaamast tõe ja õiguse kohta loobuma. Või jääb mulle midagi muud üle? Kus on see kohus, kes mulle õigust mõistaks? Lisas larko 27.9.07; 18:00:24 - Mis Sa kostad? [0] Blogiviited [0] Foorum

This Page was last updated: neljapäev, 27. september 2007.a. kell 23:21:35
This page was originally posted: 29.1.06; 17:16:57 .
Copyright 2010 Larko lobiseb

This site is using the Woodlands theme.