|
Aastal 1972 kuskil septembrikuul käis meil külas tädi Paula. Ta pole mu isa ega ema sugulane, lihtsalt niisama tark naabritädi. Ta teadis, et olin veidi varem 15-aastaseks saanud ja tema jaoks tähendas see ühte asja: poisikesel tuleb tarbijaühistusse astuda.
Tädi Paula oli ja on sotsiaaldemokraat. Seda on ta läbi elu olnud, kusjuures on ta oma parteilist kuuluvust alati väärikalt au ja uhkusega kandnud. Ilma temata poleks ma vist niisama kergelt 15-aastaselt parteisse astunud ja seal umbes 20 aastat oma elust viibinud.
Sotsiaaldemokraatliku erakonnaga juhtus nii nagu ikka. Vahepeal mul väljaspool partei elu ei olnudki, isegi kõik naissõbrad olid parteikaaslased. Toredad naised kõik kuid ükskord läks elu nendest mööda. Läks ka mu parteilisest kuuluvusest.
Ehkki mu parteituks jäämine on kindlasti pidanud tädi Paulale halb uudis olema, on ta kindlasti minu üle uhke et ma oma osalust Helsingi tarbijaühistus pole maha müünud. Eriti siis kui Helsingis kaks ajaloolist tarbijaühistut, üks parem- ja üks vasakpoolne, leivad ühte kappi kolisid. Mina olen sealt vasakult pärit kuid ei tuleks pähegi müüa maha oma osalust tarbijaühistus, kuhu mind tädi Paula sisse ässitas.
Nüüd on meie ühistul probleeme. Erinevalt sotside parteist pole mul mitte kunagi häbi olnud, et oma tarbijaühistusse kuulun. Probleemid on elus selleks antud et nendest üle saada.
Nii võivad Tallinna praegused ja tulevased linnavõimud meie viinamüügi õigused ära võtta ja võib-olla kunagi ka tagasi anda. Ei ole just tädi Paula käest küsinud, kuid tema käsiks mul kindlasti rahulikuks jääda ja oma raha ikka tarbijaühistusse jätta. Ja õigusega küll: ma olen uhke et Kristiine Prismastki mulle üks väikne mõtteline tükk kuulub.
Tädi Paula on kindlasti tänulik, et meid toetatakse. Olen minagi. Aitäh, kodanikud!
Lisas larko 30.9.07; 21:45:01 -
|
