| Arusaamise eest vastutab lugeja ise
 |
10.02.2008 |
|
| |
|
|
|
Wolli viitab Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) pöördumisele Microsofti poole, kus soovitatakse Pisipehmel tagakiusatud vene väljaannetele tasuta ja soodushinnaga litsentse kinkida. Sama teemat kajastab ka vene opositsiooniline ajaveeb The Other Russia.
Teadupärast võitlevad vene võimud tarkvarapiraatluse vastu väga valikuliselt. Väidetavalt pruugib 90 % vene meediaväljaannetest piraatvara, ent millegipärast võetakse jõulised meetmed kasutusele ainult võimude vastu kriitikat avaldavate toimetuste puhul. Ma tean, et Wolligi seda teab, ehkki ei rõhuta. Tema sissekande mõte ulatubki sootuks kaugemale.
Kahtlemata oleks vene ajakirjanduse jaoks väga mugav tasuta või soodushinnaga litsentse vastu võtta. Iseasi kas nad pikemas perspektiivis sellest midagi erilist võidaksid, et Kremli suva asemel Microsofti nööri otsas käima peaksid. Samas aga tean seda ise enese kogemusest, et selle nööri otsast vabanemine pole lihtne asi kui just patsiga poiss ei ole.
Umbes kolm või neli aastat kasutasin ma Internetti võõrastes arvutites, kas tasu eest või kokkuleppe alusel. Seega polnud minu mure kas tarkvara legaalne oli või mitte. Seejärel olin kaks aastat ühe kodanikuühenduse juhatuse esimees, kusjuures sain nii ühenduse kui ka isiklikke asju oma kabinetis asuva arvutiga ajada. Selles kastis jooksis seaduslikult Windows 98.
Teise ametiaasta viimastel kuudel otsustasin endale sünergiaedu saamise ja uutele väljakutsetele orienteerumise eesmärgil kodukontori rajada. Selleks soetasin endale võileiva hinna eest vanaraua, kuhu oli seaduslikult Windows 95 paigaltatud. Et aga 95 enam kurantne kaup ei olnud, otsustasin selle eemaldada ja läksin tehniliselt piraatlusele üle: paigaldasin kodumasinasse ühenduse CD'lt Windows 98.
Sisuliselt ajasin endiselt nii isiklikke kui ka ühenduse asju ühelt arvutilt, ehkki sedapuhku juba kodus, kuid seadusega läksin ikka pahuksisse, sest esimehekabinetis istus samal ajal mu äraolekul juhatuse aseesimees. Ei kiirustanud ma samuti Windowsit oma arvutist eemaldama kui mul ametiaeg otsa sai ja juba täie rauaga hoopis teiste kui opsyssi legaalse omaniku asjade kallal tegutsesin. Microsofti nööri otsast pidin ma alles siis eemalduma kui 98 otsad kokku tõmbas ja keeldus kategooriliselt enam mu arvutil käivitumast.
Pidin selleks paraja kadalipu läbima et ennast Linuxi keskkonnaga kurssi viia ja kõige harjumuspärase ning nii mõndagi peale selle endale vabavara abil kättesaadavaks teha. Kui kellelgi mu kannatuste tee kohta lähemalt huvi peaks olema, saab sellest aimu kui tunamullust pikemat ingliskeelset sissekannet sirvida. Seal on kirjas kuidas mul õnnestus lõpuks odavale lauaarvutile eelpaigaldatud "libalinux" Linpus adekvaatse ja töötava Ubuntuga asendada.
Praeguseks on mul lauaarvutil Ubuntu 6.06 ja läpakas 7.10. Sülearvutis on samuti Windows XP seaduslikult alles. Saaksin ilma selletagi hakkama küll kuid puhtalt mugavuse pärast kasutan seda teatavatel eesmärkidel: veebikaameraga tuleb vähem mässata ja Skype kahjuks päris kõike Linuxi all teha ei luba. Microsoftist pole ma aga ammu enam sõltuv ja kõik mu kahes arvutis on nii seaduslik, et isegi Kreml ei saaks mind vähemalt tarkvarapiraatluse ettekäändel pokrisse panna.
Kui nüüd Wolli juurde tagasi tulla, juhib ta väga asjalikult vene ajakirjanike probleemi tuumale tähelepanu:
Lutti võetakse üldiselt kas sellepärast, et meeldib, või
sellepärast, et peab. Siiski on olemas ka kolmas võimalus — võetakse
sellepärast, et ei teata, et ei pea.
Tundub, et härrased ajakirjanikud on BSA pressiteadete avaldamisega
nii hõivatud olnud, et vabast (ja tasuta) tarkvarast pole nad kuulda
ega lugeda jõudnud. Millest on tegelikult kahju. Jajah, IFJ'i peakontoris Brüsselis pole tõenäoliselt keegi vabavarast kuulnudki, kuna selleks puudub sel kambal praktiline vajadus. Või kui on kuuldud, siis arvatakse, et see on peamiselt just eelpool nimetatud patsiga poiste värk, millega tavainimene tegeleda ei saa. Lisaks on vabavara kohta igasugused eelarvamused olemas näiteks video, audio jt värkide töötavuse kohta.
Ja mis seal salata, ega see üleminek vabavarale ka just nii lihtne ei olegi kui ta olema peaks. Venemaa ajakirjanduse kriitiline osa, praeguseks juba pisitillukene osa vene ajakirjandusest, võitleb sõna otseses tähenduses oma ellujäämise eest. Sestap on kurb kuid arusaadav, et nad oma hädas on nõus Kremli diktaadi Microsofti diktaadiga asendama selle asemel et vabavarale ülemineku nimel pingutada.
Lisas larko 10.2.08; 20:19:24 -
|
|
|
|
|
Ajendatult Wildi prügimajanduse sissekandest arutab Tiia
ebaviisakaid blogikommentaare. Sellest meenus mulle kuidas Priit
Hõbemägi olles veel Päevalehe peatoimetaja ametis oma esimese Meediaeetika blogi
püstitas ja seal kommentaaride prügimajanduses virtuaalse elutoa
printsiibi kehtestas: kommentaariumis avaldatagu arvamust sama
viisakalt kui avaldataks blogiperemehe füüsilises elutoas külas käies.
Eks neid vähem kui viisakaid kommentaare on mullegi aastate jooksul
laekunud. Alguses võtsin neid vägagi südamesse, mida aga aeg edasi seda
paksemaks saab nahk. Kui keegi mulle mu enese elutoas väga sitasti
ütleb, kirjeldab ta tegelikult rohkem ise ennast kui mind, ammugi
selline kommija kellel mind tundmata igasugune pädevus mu
personaalküsimuses kaasa rääkimiseks puudub.
Viimasel ajal ei viitsi sageli sellistele kommidele vastatagi,
ammugi mitte neid kustutada. Kui keegi vabatahtlikult tuleb minu juurde
selleks et oma nahaalsust demonstreerida, miks ma siis teeksin talle
sellise teene, et mõtlemata välja paisatud rumaluse maha võtaksin?
Iseasi muidugi kui inimene ise seda palub.
Tiia mainib väga õigesti, et isegi kõige jultunumad
blogikommentaarid teevad viisakuses silmad ette delfide ja teiste
pasaportaalide omadele, peavoolumeedia veebiväljaanded kaasa arvatud.
Eks ta ole, mida suurem portaal seda rohkem mahub sekka neid, kelle
veebielu sisuks ongi teiste anonüümselt maha materdamine.
Blogikeskkonnas on igaüks enam või vähem äratuntav.
Seda suure portaali needust sain ise eile YouTube'is oma naha peal tunda. Järjekordne kodanik,
kes on endale YouTube'i kasutajakonto ainuüksi sitaloopimise eesmärgil
teinud, anonüümselt muidugi. Ja tähelepanuväärselt piirdub mu
uusaastaläkitust kommenteerides oma enese lühikirjeldusega. Aga olgu
pealegi, las ta siis kasutab mu veebiruumi oma frustratsiooni eemale
peletamiseks. Kena et saan abiks olla.
Anonüümsus on ise eneses vajalik ja väärtuslik. Ilma selleta jääks
nii mõnigi oluline teave avaldamata. Paraku kaasneb anonüümsusega
kuritarvitamise võimalus nagu iga hea asja puhul.
Lisas larko 10.2.08; 16:55:54 -
|
|
|
This Page was last updated: pühapäev, 10. veebruar 2008.a. kell 20:19:24
This page was originally posted: 29.1.06; 17:16:57 .
Copyright 2010 Larko lobiseb
This site is using the Woodlands theme.

|
| veebruar 2008 |
E |
T |
K |
N |
R |
L |
P |
| |
|
|
3 |
|
|
|
|
|
|
10 |
|
|
|
|
|
16 |
|
18 |
|
20 |
|
22 |
|
24 |
|
26 |
|
28 |
|
|
Jaan
Märts
|
|