|
Hiljuti kirjutasin deklaratiivsest seadusandlusest Soome näitel. Ega Soome sugugi ainus riik pole, kus seda haigust esineb. Kõikjal Põhjamaades on laiali levinud kummaline arusaam, et kõiki probleeme annab seadusandlusega lahendada ja ilma seaduseta ei saagi probleeme lahendada.
Rootsis vaieldakse ägedalt selle üle, mida kujutab ennast ujumisoskus, kirjutab Dagens Nyheter. Põhikooli õppekava näeb ette, et viienda klassi lõpetajatel peab olema omandatud ujumisoskus. Paraku pole mitte kuskil üheselt kirjas, kui kaugele ja millistes tingimustes õpilasel tuleb suuta ujuda, et ta oleks ujumise ametlikult selgeks õpinud. Seda määritleb iseseisvalt ja oma heaksnägemise järgi iga kohalik omavalitsus või linnaosavalitsus. Mõnel pool piisab sellest, et õpilane ujub basseinis 25 meetrit. Kõige karmimad tingimused eeldavad, et pärast vette kukkumist ja pea veepinna alla satumist suudetakse oma abiga pinnale tulla ja seejärel 200 meetrit ujuda, millest vähemalt 50 selili. Sellise kirjelduse ujumisoskuse kohta on välja mõelnud Rootsi Vetelpäästeselts.
Vetelpäästeselts lobib nüüd võimsalt, et ujumisoskuse piirid tuleb mitte vähem kui seadusega paika panna. Seltsi peasekretäri Karin Brandi arvates on hambutu, et ujumisoskus on kõigest õppekavas eesmärgiks seatud. Ta avaldab Dagens Nyheteris arvamust, et omavalitsustele tuleb kooliseaduses kehtestada kohustuseks jälgida, et õpilased tõepoolest ujuma õpivad.
Ma jagan Rootsi Vetelpäästeseltsi muret selle üle, et mitmed inimesed upuvad, kuna nad ei oska ujuda. Ja ma hindan kõrgele seltsi tööd veeteede turvalisuse eesmärgil. Sellega peavad nad tingimata edasi tegelema.
Aga sellegi poolest ei ole ma veendunud, et suur hulk bürokraate ja poliitikuid peaks selle nimel pingutama, et selgeks teha, mis asi on ujumisoskus. Ma pole selles sugugi veendunud, et vastava seaduse välja töötamine oleks kõige tõhusam ja otstarbekam viis maksumaksja raha kulutada. Kaldun arvama, et Rootsi ühiskond pole veel nii valmis, et kiiremaid probleeme poleks vaja lahendada ja selleks poliitikute tööaega ja tarkust rakendada.
Kas see lisab kellegi turvalisust, et tema ujumisoskuse tase on seadusega fikseeritud? Kas inimene on ebaõnnestunud kodanik, kui ta jaksab ainult 190 meetrit ujuda? Kas ta sellisel juhul ei pea põhikoolitunnistust kätte saama?
Mis siis saab, kui keegi kaldast 205 meetri kaugusel paadist vette kukub ja suudab vaid 201 meetrit ujuda? Kas lahkunu lähedastele on lohutuseks, et ta seaduse mõistes siiski oskas ujuda? Või on nad hoopiski rumalate poliitikute peale pahased, kes ei taibanud seadusega 205 meetri piiri kehtestada?
Põhjamaades on kahtlemata mitme teise riigiga võrreldes turvaline elada. Selle turvalisusega seondub aga usk ja arusaam, et inimene on seda õnnelikum, mida üksikasjalikumalt tema argipäevaelu reguleeritakse. Selleks ongi vaja iga asja jaoks omaette seadus vastu võtta.
Tegelikult on asi muidugi risti vastupidi. Minu tähelepaneku järgi on inimesed õnnelikumad ja kannatavad väiksema stressi all riikides, kus ametkonnad nii võimsalt nende ellu ei sekku. Inimene kipub seda kõvasti hindama, kui tal lubatakse midagi ka ise otsustada.
Lisas larko 20.6.06; 10:11:10 -
|
