Demokraatia on teatud valitsemisvorm. Sõna tuleneb vanakreeka keelest: δημοκρατία, mis koosneb tüvedest δημος ('rahvas', 'hulk') ja κρατος ('võim', 'valitsus'). Demokraatia on niisiis rahva võim.
Seega ei taba päris täppi Ülo Kaevats, kelle õhku rippuma jäänud demokraatia lühikirjeldust Kukupai tsiteerib:
Demokraatia on enamuse võim, millega vähemus on nõus.
See võiks küll olla demokraatliku ühiskonna eesmärgiks. Kui lõpptulemuseks on enamuse võim, millega vähemus on nõus, siis töötab rahva võim (demokraatia) eesmärgipäraselt. Sel juhul aga polekski meil põhjust püstitada tänase söömaklubi teemat: "Kas tänapäevane demokraatia on üldse mõistlik ja asjalik?".
Kati jõudis juba demokraatiast kirjutama kahe mu lemmiktsitaadi alusel, mõlemad Winston Churchilli sulest:
Parim argument demokraatia vastu on viis minutit vestlust keskmise valijaga.
Demokraatia on küll vilets valitsemisvorm, kuid parim seni teadaolevaist (It has been said that democracy is the worst form of government except all the others that have been tried).
Kati arutab samuti võimalikke alternatiive demokraatlikule riigikorrale. Jään nõusse, et monarhiast ja asjatundjate võimust ehk tehnokraatiast ei maksa demokraatiale asenduskorda otsida. Sinna juurde võiks veel lisada teokraatia, põhinegu ta ükskõik millise usundi väärtustele.
Ei jäägi muud meile üle kui katsuda rahva võimu teostamisel parima võimalikku tulemuseni jõuda. Seda püüab iga iseseisev rahvas omamoodi teha. Demokraatiast ongi mitu erinevat varianti olemas. Igaühel on oma head ja vead küljes.
Samuti kasutatakse demokraatia silti teinekord õigustamaks midagi sellist, mis pole mitte teps rahva võim: nimetati nõukogude võimugi rahvademokraatiaks. Mulle väga meeldis see, kuidas ajalehe Demari kauaaegne kolumnist Aimo Kairamo (praeguseks juba manalamees) selle üle irvitada armastas: kui demokraatia juba on rahva võim, peab siis rahvademokraatia midagi väga erilist olema et seal tuleb rahvast dupleerida. Rahvarahva võim seisneb selles, et rahva eest teostab võimu teine ja parem rahvas.
Mõned rahvad katsuvad parlamentaarse demokraatia nõrkadest külgedest sellega mööda hiilida, et valivad endale suhteliselt laiade volitustega presidendi. Kui president ise juhuslikult valgustatud isevalitseja oleks, võiks selline kord ennast õigustada. Paraku enamus isevalitsejatest valgustatud ei ole.
USA puhul kannatab ebaõnnestunud valiku pärast juba kaheksandat aastat terve maailm. Prantsusmaal jälle on mitte ainult parlamendisaadikud vaiht ühtlasi ka ministrid presidendi kummitemplid. Ime siis et Prantsusmaal korruptsioon õitseb.
Sveitsis on tugev otsedemokraatia element, mis kahtlemata täiendab parlamentaarset demokraatiat, ent kipub samas vajalikke otsuseid pidurdama. Näiteks ÜROga suutis Sveits ühineda alles aastal 2002, sest konservatiivselt häälestatud rahvas seda enne heaks ei kiitnud. Ei mäleta millises Sveitsi kantoonis olid naised alles hiljuti veel hääleõiguseta.
Parlamentaarse demokraatia heaks küljeks ongi see, et üleolulistes küsimustes (nagu näiteks surmanuhtluse kaotamine) jätkub rahvaasemikel julgust ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta. Samas aga kipub aegamööda rahva arvamuse tähelepanuta jätmine paratamatult rahva ja võimu võõrandumise sündroomaks kujunema.
Lõpetuseks kleepin siia videoklipi briti kodanikuühenduselt Demos (via Yhteiskunta 2.0). See võtab kompaktselt kokku kaasaegse igapäevademokraatia väljakutsed.
larko
- Re: Kas me sellist demokraatiat tahtsimegi?
23.02.2008; 12:03:55 (reads: 417, responses:
0)
Progressi mõõdupuu ehk ei ole kuid sealt sihikindlalt väljaspoole jäämine polnud samas Sveitsi taolisele jõukale Euroopa riigile auks, pigem vastupidi.
This Page was last updated: laupäev, 23. veebruar 2008.a. kell 12:03:55
This page was originally posted: 29.1.06; 17:16:57 .
Copyright 2010 Larko lobiseb
