| E-VALIMISED: VÄLJAKUTSE ÜHISKONNALE?
Posted by larko, 26.6.03 at 9:20:16.
Larko käis nädal tagasi (19.6.2003) Välisministeeriumis, kus leidis aset poliitikauuringute keskuse Praxis korraldatud konverents "e-valimised: väljakutse ühiskonnale". Selles kirjutises avaldab Larko mõningaid uitmõteid konverentsi teemadel ning konverentsi enese teemal. Peale kuulatud ettekannete toetub Larko osaliselt juba veebis avaldatud konverentsi materjalidele ning teiste konverentsil viibinute ajaveebnike kommentaaridele.
Kahjuks ei võimaldanud tiiburlaevade ajagraafikud Larkole konverentsi hommikupoolset osa kohapeal jälgida, ehkki just see oleks Largo jaoks pärastlõunasest huvitavam olnud. Kahju pole siiski asendamatu: selle alusel, mida kuulda jõudis, järeldab Larko, et arutelute sisu on sama hästi kättesaadav ka nendele, kes kohal ei viibinud. Vähem viisakalt öeldes tähendab see, et kohapeal kuulatud ettekanded ja diskussioon eelnevalt sirvitule midagi väga olulist juurde ei toonud. Küll aga oli konverentsi korraldus suurepärane ning Islandi väljaku ruumid külastamist väärivad.
Konverentsi materjalid on ilusti Praxisi veebilehel avaldatud ning seda on teenekalt kajastanud ajaveebnikud Henrik, Peeter Marvet ja Teller. (Viimane tundis, muide, millegipärast vajadust Largo kohaleilmumise peale oma veebilehel heheetada. Irvitamine pole ilus ega viisakas. Tegelikult ütleb Teller seega rohkem enese kui Largo kohta.)
LISATUD 8.9.2003:Tuleb välja, et Teller teavitab oma veebilehel, et Hehee eesmärgiks polevat irvitamine vaid vastupidi rõõmuavaldus selle üle, et ajaveebnikke järjest juurde tuleb. Tore kui kedagi pelga kohaleilmumisega rõõmustada saab!
Riigikogu valimise seaduse paragrahv 44 sätesdab, kuidas peaks valimine veebi kaudu teostuma. Sellest võiks järeldada, et Eesti rahvas on oma (paberikandel) valitud esindajate kaudu avaldanud soovi võimaldada e-valimine. Nii kaugele pole reaalses elus siiski veel jõutud.
Praxisi veebilehel nimetatakse peale puht tehnoloogiliste takistuste e-valimiste realiseerumise kitsaskohtadeks ulatuslikke tagajärge, mis väidetavalt e-valimiste kui sotsiaalse protsessiga seonduvad. Praxisi väitel "selleks, et e-valimised kunagi teostuksid, on tarvilik ühiskondlik diskussioon, milles inimesed ise otsustavad e-valimiste otstarbekuse üle".
Siinkohal kerkivad mõned küsimused. Kuidas sai Riigikogu e-valimised seaduse sisse kirjutada, kui see ühiskondlik diskussioon veel käimata on? Kas parlamendis mõeldaksegi, et enne võtame seaduse vastu ja alles siis hakame uurima, mida rahvas sellest arvab? Ja juhul kui rahvale meelepärane, arutame kuidas seda praktiliselt ellu viia.
Äkki oleks olnud otstarbekam need probleemid enne lahendada ja alles siis seaduse kallale käia? Tõsi küll, päris suur osa Riigikogu menetluses olevatest õigusaktidest ongi seaduse muutmise seaduseid. Riigikogu kirjutas igaks juhuks seadusesse paragrahvi 78, kus kirjas, et elektroonilist valimist ei rakendata enne 2005. aastat.
Peeter Marvet tunnistab end parteivastaseks ja sellest tulenevalt ka riigivastaseks kommenteerides Märt Raski avasõnades avaldatud arvamust, et parteid soovivad selliseid valimisi, kus just nende elektoraadil oleks üks või teine eelis. Oma vastuseisu riigile ja erakondadele põhjendab Marvuti sellega, et ta kodanikuna soovib seda, et e-valimine "vähendaks parteihuvide mõju meie igapäevaelule." Ideaalses demokraatias on Largo arvates siiski Partei ja Valitsus selleks olemas, et rahva tahet ellu viia, mitte vastupidi. Et ideaalset demokraatiat pole reaalses elus mitte kusagil rahuldavalt rakendatud, on iseasi, mis ei pruugi sellest sõltuda, kas valimine käib veebi, vanamoodse hääletuskasti või mõlema kaudu.
Põhiseaduse paragrahv 60 nõuab, et valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Samuti peab hääletamine salajane olema. Konverentsi pärastlõunase osa põhirõhk oligi selles, kuidas neid põhiseaduse säteid e-valimiste puhul täita.
Arutelus kõlasid sellised mõisted nagu näiteks avalik ja salajane võti, tulemüürid, krüptimine, kodeerimine jne. Larko on päris kindel, et nendest Harju keskmine Windowsi kasutaja põrmugi aru ei saa, tädi Maalist rääkimatagi. Sellest võiks muidugi järeldada, et protsessi ausus ja läbipaistvus on vaieldavad.
Aga sellist e-valimise rakendust, mille ausust headegi arvutialaste teadmistega tavakodanikust valija kontrollida saaks, pole võimalik püstitada. Nii kui nii tuleb IT-eksperte usaldada. Jan Willemson nentis, et traditsionaalne kastivalimine ehk t-valiminegi pole sel kombel läbipaistev. Ka t-valimistel peab valija kedagi usaldama, kas või selles, et kokku loetud häälte tulemus laias laastus sellele vastab, milliseid sedeleid valijad kastisse paigutasid.
Larko oli esmakordselt kohaliku valimiskomisjoni liikmeks Helsingis ligi veerandsajandi eest. Pärast on Larko nii kohalikus kui ka ringkonnakomisjonis (kus kohalikult loetud hääled kontrolli korras üle loetakse) oma väikse panuse demokraatiale mitmel korral antnud, viimastel aastatel küll enam mitte. Oma kogemuse alusel võib Larko seda kinnitada, et ehkki kodanik X isiklikult protsessi ausust kontrollida ei saa, võib ta valimise tulemuse aususes ikka veendunud olla.
Esmastel valimistel istus toonase noormehe Largo kõrval komisjonilaua taga onusid ja tädisid oma kümmekond. Komisjon töötas kahes vahetuses, seega täiskoosseisus ligi 20-liikmelisena. Oma ülesannetega oleks see seltskond 5-liikmelisenagi hakkama saanud, ent liikmeid oli seepärast ülearu, et kõik parteid esindatud oleksid: erinevate erakondade esindajad kontrollisid üksteist kindlustades seega protsessi ausust.
E-valimistel need tädid ja onud laua taga ei istu. Kes siis kontrollib, et hääled õieti kokku loetakse ja serverisse salvestatud häälte koostist mitte keegi ei moonuta? Kes vastutab selle eest, et valimine on ja jääb salajaseks? Joint Research Centre teadur Neil Mitchison tõi näite Genfi kantonist Sveitsis, kus häälte lugemiseks vajaliku võtme üks pool on partei A, teine partei B esindaja käes, ja ainult mõlemad koos saavad serverilt andmeid kätte. Teisiti öeldes kindlustavad parteide esindajad üks teist kontrollides demokraatiat nii e- kui t-valimisegi puhul.
Ülle Madise ettekandes puudutati praeguse valimise seaduse spetsiifilst keeldu teha aktiivset valimispropagandat valimiste päeval. Ta juhtis tähelepanu sellele, et e-kampaaniate puhul võiks seda raske kontrollida olla. Ka see pole Largo meelest üksnes e-valimistega seonduv probleem, kui seda üldsegi probleemiks lugeda. T-valimistelgi tehakse valimispropagandat Internetis, kusjuures on vaata et võimatu seda fikseerida, kas partei või kandidaat ei riputanudki oma viimast enesekiitu hõõguvat veebilehekülge üles alles valimispäeva hommikul. Ja mis siis kui riputaski?
Marju Lauristin nõuab ühes oma slaididest, et "valijatele, kes ei kasuta Internetti, tuleb teha raamatukogudes kättesaadavaks samad valimismaterjalid, mis on pandud üles Internetti". Kas siis enamates raamatukogudes polegi veebi kasutamise võimalust? Ega professor Lauristin ometi seda silmas ei pea, et parteid ja kandidaadid, kes veebis propagandat avaldavad, oleksid kohustatud sellest raamatukogudesse paberikande saatma? Selline korraldus sõnavabadusega hästi kokku ei klapi.
Marju Lauristin rõhutab ka vajadust kas kokkulepeliselt või seadusega kehtestada tingimused e-valimisteks töökohal ja AIPdes. Need peaksid valijale tagama võimaluse häirimatult osaleda e-valimistes. Kas sama hästi ei võiks vastavaid tingimusi kehtestada e-panganduse, e-posti kasutamise, palvetamise, veebiartikli kirjutamise või mis iganes veebi kaudu teostatava tegevuse tarvis? Larko ei kirjutaks oma artikleid ega teeks ühtegi pangaülekannet sellises veebikohvikus, kus seda ei saa häirimatult ja turvaliselt teha. Lõppkokkuvõtes on see kultuursuse küsimus, mida seadustada on raske.
Demokraatias teostub valimiste kaudu rahva tahe. T-valimisi on võimalik moonutada, ning teatavates riikides seda tehaksegi. Sama hästi annab e-valimisigi moonutada, kui juba poliitiline kultuur sinnapoole kaldub. Sellistes riikides, kus paberikandes valimised praegu ausalt toimuvad, saavad ka e-valimised omal ajal ausalt toimuma.
Mistahes riik kas on demokraatlik või ei ole seda mitte. Demokraatlik riik ei jää vähem demokraatlikuks, kui jätab e-valimise võimaluse kasutamata. Samas ei too e-valimised mitte kusagile demokraatiat juurde. Et nad arvatavasti siiski iseäranis nooremate kodanike huvi ühiskondlike protsesside vastu lisavad, tugevdavad nad demokraatiat seal, kus seda juba olemas. Totalitaarsetes riikides aga saab nendest järjekordne represseerimise vahend.
E-valimised on kahtlemata väljakutse ühiskonnale, nagu Praxis oma konverentsi teema sõnastas. Väljakutsele vastates ei tohiks ühiskond endale liiga teha. Jäägu need probleemid IT-spetsialistide lahendada, mis nende pädevuses. Vaevalt et ainuüksi e-valimised paremaid poliitikuid võimule toovad. Iga rahvas on ikkagi oma võimukandjad ära teeninud.
Kui Sa oled liikmeks registreerunud, võid Sa siia oma kommentaari lisada.
Kui Sa aga ühel või teisel põhjusel registreeruda ei soovi, on Sul võimalus siia oma kommentaar kirjutada! Ära aga viimasel juhul kindlasti jäta artikli pealkirja mainimata.
Tagasi esilehele
Kõik artiklid
Kommenteeri
This Page was last updated: esmaspäev, 8. september 2003.a. kell 13:58:15
This page was originally posted: 29.1.06; 17:16:57 .
Copyright 2010 Larko lobiseb
This site is using the Woodlands theme.
|
